Total Pageviews

Saturday, January 6, 2018

Uue aasta esimene ülesastumine USAs

Polnudki vaja pikalt oodata, ainult kuus päeva alanud aastast ja esimesed mõõduvõtmised, esimesed katsevõistlused USA-st meie ees.
Johannese ema pilt poistest ja nende ühisest treenerist sügiseses Athensis
Clemson University sisevõistlused, kus meie mehed, sedapuhku siis Johannes Erm ja Robi jooksevad 60m tõkkeid, hüppavad teivast, tõukavad kuuli ja kui aega jääb, äkki teevad veel midagi, aga need kolm ala on kindlalt üles antud.

Ootan esimest ala. Olen põnevil koos oma lapselapsega, kes ületab esimesi takistusi vanaema Iirise juures.

60 meetrit tõkkeid tehtud. Ermi-poiss jooksis korralikult, aeg 8.27. Robi jooksis ka lõpuni - 8.44. Ise ütles, et polnud hullu, kuigi jooksis nagu kreeka e. Tehnika ja teravus vaja veel järele aidata. Ema rõõmuks vähemalt ilma valuta.

Järgmine ala peaks olema teivashüpe. Mis on Ermil sihikul, ei tea öelda, Robi ütles, et hüppab 10 sammu pealt.
Nüüdseks on teada, et Erm ületas oma algkõrguse 4.40 teisel, Robi oma algkõrguse 4.55 esimesel katsel ja rohkem kummalgi mehel sel korral ei õnnestunudki. Trenn sai läbi. Kuulitõuge algas teivashüppega üsna samal ajal, mis tähendab, et meie omad selle ala starti ei jõudnudki.

Esimene 7-võistlus jääb jaanuari lõppu. Selleks ajaks on ehk trennivõistlusi ja võistlemiskogemust sedavõrd kogunenud, et on lootust loota ilusat.

 

Saturday, December 23, 2017

Rõõm, stabiilsus ja uued väljakutsed - Robi aasta 2017

Lõppeva aasta viimane osa jäi blogis postituste kohapealt hõredaks. Ühelt poolt nagu midagi erilist ei sündinud ka (kool, vigadest taastumine) ja teiselt poolt kirjutasin oma eelmises postituses. Blogi ja Robi fännide lohutuseks saatsin aga Robile aasta viimasel kuul mõned küsimused, mis aitaks meil kõigil paremini aru saada, kuidas ta ise oma aastale tagasi vaatab, mida sellest aastast esile tooks, millised hetked võiks lugeda õppetundideks, mis rõõmustas ja mis viib edasi. Kes teada tahab, see loeb! 
 
London 2017 - tehtud! Foto: Ilmar Saabas, Delfi
Mis esimesena meenub kui oma spordiaastale 2017 tagasi mõtled?
Kui spordiaastale tagasi mõelda, siis kindlasti meenub NCAA sise meistrivõistlused, kus suutsin koguda elus esimest korda üle 6000 punkti (6051, märts 17) ja teisel päeval kahel viimasel alal kõva lõppsõna öelda (isiklike parandused teibas ja 1000m).

Kindlasti ei lähe meelest Londoni MM debüüt, kus suutsin lõpuks alistada 5m teibas ja läbi valude teist korda oma elus üle 8000p teha (8025). Halva poole pealt on siiani veel peas see valutav põlv, mis segas mind Juunist alates ja tegelikult senini vahel tunda annab. See oli üks ebameeldivamaid vigastusi, kuna sain teha peaaegu kõike aga ühel alal oli lihtsalt nii suur probleem, et oli aegu, kus lihtsalt ei julgenud üle tõkke minna, sest kunagi ei teadnud, mis mind ületamise järel ees ootab.
Pärast tõkkeid Londonis. Delfi foto, autor Ilmar Saabas
Millised kordaminekud sulle suurimat heameelt valmistasid ja miks?
Heameelt valmistas kindlasti ühel aastal nii 6000 ja 8000 punkti alistamine ja mingisuguse stabiilsuse leidmine. Kindlasti ka hea edasiminek kaugushüppes, mis peakski mu üks trumpaladest olema. Emotsionaalselt pakkus heameelt teivashüpe, kus ma nii sees kui väljas suutsin parandada rekordit ja alistada 5 meetrit. Veel 3-4 aastat tagasi arvasin, et 5 meetri ületamine oleks suur kordaminek. Nüüd näen, et 5 meetrit ei ole veel lagi.
 
 
Millised hetked ja kogemused sa sellest aastast endaga kaasa võtad kui õppetunnid?

Iga õnnestumine on hetk, mida endaga kaasa võtta. See lihtsalt tagab rahulolu, mis aitab rasketest päevadest üle olla. Iga vigastus ja tagasilöök tegelikult aitab sind tulevikus asju teistmoodi näha ja teha. Näiteks kui mul oli põlvevigastus ja tõkkeid joosta ei saanud, mõtlesin iga päev hetkest kui ma jälle valuvabalt joosta saan. Teadsin, et kui terveks saan, siis on suurt arengut oodata just tõkkejooksus, kuna valutav põlv pani mind rohkem mõtlema ja näitas, et isegi „pooliku põlvega“ suudan rekordilähedasi aegu näidata, mida ma siis terve põlvega suudaks!! Õnneks trenn on seni näidanud, et vähemalt ühel alal võib arengut oodata küll.

Milline on olnud rõõmu, õigluse, ebaõigluse, armastuse ja rahuolu osa sinu elus?
Küsimus, mida “sportlane” igapäev ei näe... Minu jaoks on elus siiski number 1 rõõm. Kui ma teeks miskit, millest ma rõõmu ei tunne, siis miks ma seda üldse teeks? Kui see ei paku rahulolu, siis ei tule sellest ka midagi välja. Kui minult küsitakse, miks ma küpsetan, või miks ma mootorrattaid parandan, siis vastus on alati üks: see pakub mulle rõõmu ja tekitab heaolutunde. Mul on olemas hobid, millega tegelemine aitab mõtteid muust elust mujale juhtida ja mis ENAMASTI rahulolu tekitavad.  
 
Milline on olnud perekonna, maa ja ülejäänud maailma roll sinu elus?
Ma ei näe elu ilma perekonnata. Olen alati püüdnud teha asju, mis pakub rõõmu ja uhkusetunnet ka perele. On raske olla kurb ja masenduses kui sul on pere, kes naudib koos sinuga neid asju millega sa tegeled. Rõõm on 100 korda suurem, kui saad seda jagada sulle kõige olulisemate inimestega. Mul on hea meel, et mul on sellised inimesed olemas oma maal ja et olen leidnud teise toetava pere uuel maal.

Mis on Ameerikas olnud seni kõige üllatavam, kõige keerulisem ja kõige meeldivam, millega oled kokku puutunud?
Ameerikas seni kõige üllatavam ja ka meeldivam on kindlasti olnud inimeste  rõõmsameelsus ja sallivus. Inimesed on rõõmsad ja naudivad elu rohkem kui näiteks Eestis. Sporti võetakse selles riigis kui meelelahtust, mis minu arvates ongi parim viis selle jälgimiseks.

Keeruline on olnud vahel ilma perekonnata olla, kuna mõnikord on olukordi, kus tahaks silmast silma rääkida asjadest, mis muret teevad, aga selleks pole alati võimalust. Enamasti ma õnneks väga palju keerulisi aegu ei kohta ja õnneks olen leidnud siin uue perekonna ja kihlatu, kelle õlale saan toetuda raskemate aegadel.
Robi ja Morgan, 30. September 2017
Meeldivad on kindlasti kõik need võimalused, mida Ameerika pakub. Uued tutvused, LEAD academysse saamine, mis aitab luua rohkem kontakte ja tõesti uskumatult lahe perekond. Tore on, et saan jagada siinseid võimalusi oma Eesti perega, kutsudes neid Ameerikasse külla ja tutvustades elu teiselpool ookeani. Usun, et keegi neist reisist Ameerikasse ara ei ütleks.
 
Mille järele sa kõige suuremat igatsust tunned Eestist ära olles?
Kindlasti perekond, eriti veel nüüd kui olen onu. On raske olla eemal venna pojast, kes kasvab nagu soe sai ahjus. Eesti toit on kindlasti üks suuremaid asju mida igapaevaselt igatsen. Kohukesi tahaks süüa ka Ameerikas.

7-kuune Ruben
Robi pere 2017
Kuhu ja kuidas edasi, mida ootad uuelt aastalt?
Uuelt aastalt ootan kindlasti võistlusi, mis pakuvad palju rõõmu ja vähe valusid. Loodan ja usun, et eelmise aasta kindluse saavutamise pealt on hea jätkata ja võib lõpuks oodata isegi uut edasiminekut. Viimane aasta kooli eest võisteldes annan endast parima, et tuua tiitel nii individuaalselt kui ka tiimi siseselt. See oleks saavutus, mille nimel tööd teha ja teen. Suvisel hooajal loodan Eestit esindada Euroopa meistrivõistlustel ja sealgi üks lahe võistlus kokku panna koos teiste kamraadidega.
Kolm vuntsi: Janek, Robi, Maicel. Foto: Tairo Lutter
Spordi tegemine, kooli lõpetamine ja plaanitav abielu – milline oleks sinu jaoks järjekord olulisuse mõttes?
Kõik need on minu jaoks olulised, aga kindlasti kõige tähtsam on abielu. See on neist kolmest ainuke asi, mis mõjutab kogu mu edasist elu. Õnneks on meil pulmade korraldamisel palju abilisi, ise püüan igal hetkel jääda endaks ja aidata seal kus vaja, nii kuidas suudan.
 
Robi ja Morgan Eestis, dets 2017
Kooli lõpp on juba käega katsuda, siit edasi minna on juba suhteliselt kergem tee, mis võib aidata mul ka spordis paremaid tulemusi saavutada. Olen pikalt oodanud aega, mil saaks pühenduda ainult spordile. Hetkel küll tundub, et päris sellist aega mul elus kunagi ei tulegi, aga midagi lahedat loodan kindlasti varsti tunda. Vähem stressi ja rohkem puhkust peaks kehale hästi mõjuma. Eks näis, ees on huvitav aasta.

Thursday, December 7, 2017

Sportlase ema pikaajalise vaikimise põhjused

Blogi, kuhu kuude kaupa ühtegi postitust ei lisata on mõttetu blogi. Miks ei ole lisatud, kas Robi on sporditegemisele joone alla tõmmanud ja sõudnud lõplikult naisteranda? Kas on ehk midagi uuemat hullemat põlve või puusa, küünarvarre või hüppeliigesega, tagareie või kubemelihasega?

Ei seda ega teist. Aga on midagi, mida veel aasta tagasi arvata poleks osanud – sportlase ema läks kooli. Idee sündis tegelikult möödunud talvel. Suvel sisseastumiste ajal kaalusin ja leidsin, et kui põhitöökohale on hobikorras võetud kohustus teha veidi ka teletööd, siis peaks ju jääma küll nii palju aega üle, et minna lisaks veel  ülikooli ja hea õnne või usina õppimise tulemusel omandada ehk lõpuks isegi magistrikraad, näiteks ANDRAGOOGIKAS.
Sügiseks rullisid vastuvõtjad mu ette punase vaiba sõnadega: hakka astuma. Seekord siis jälle ülikooli.
Nüüdseks on esimesed kuud õhinapõhist õppimist seljataga ja tuleb tunnistada, et olen rahul. Väljaarvatud see, et blogi jaoks tõesti ei ole aega jäänud, aga vahelduseks kulub ehk väike puhkus jälgijatelegi ära.
Õpihoos tudengid
„Mis see andragoogika on?“, on küsinud inimesed tänavalt? Ma ei tea või vähemalt enne õppima asumist väga hästi ei teadnud. Kohe kindlasti ei teadnud, mida sel erialal õpetatakse. Teadsin, et see tähendab täiskasvanu koolitust, aga keda sa siis koolitad, kui oled ennast ära koolitanud, küsisid võõrad ja tegelikult küsisin ise ka.
Kaalusin enne alustamist läbi kõik oma senised oskused, mis mind elus on aidanud: oskus kasvatada üksi inimeseks neli titte, oskus hakkama saada ajakirjanduse ja kommunikatsiooni vallas, mõned õnnestunud koogiteod, hakkamasaamine potipõllunduse, puude ladumise, moosikeetmise ja vahest veel nipet-näpetiga, aga kas see kõik on ikka piisav kellegi teise koolitamiseks? Võib-olla mitte, aga küllalt, et kooliuksest pea püsti sisse astuda.

Ja seda sammu ei ole ma seni veel kordagi kahetsenud. Isegi neil hetkil, kui tundsin, et tegelikult oleks viimane aeg blogisse talletada Robi kihlumine Ameerikas, või motikaga kukkumine ikka sel samal maal. Küll jõuab.
Robi ja Morgani kihlumine 30.09.2017
Hoopis olulisemad on olnud loengud ja koolitööd, mille pikkust võib ülikooli lõpus vist kilomeetritega mõõtma hakata. Miks ma sellest siia kirjutan? Aga sellepärast, et meil on olnud paar ainet, mille puhul olen mõelnud, et miks ma neid eraldi ainetena juba varem ei ole läbinud. Lihtsalt sellepärast, et need on nii huvitavad ja on aidanud mul aru saada, mis asi on üldse õppimine, mis on õpetamine ja mis on professionaalsus või kes on professionaal.

Nüüd tean, et neid huvitavaid aineid on võimalik võtta ka ühe kursuse või siis aine haaval. Soovitaksin sel juhul silmad kinni registreeruda ainele Täiskasvanute juhendamis ja nõustamisprotsessid. Silmad kinni sellepärast, et oleksin  hea meelega pannud ainele registreerumiseks ka viite, aga ma ei suutnud seda ülikooli lehelt üles leida. Mul on kahju. Info otsimist, vähemalt Tallinna Ülikooli lehelt ma kellelegi õpetama ei hakka.
Ema räägib
Muidu ma üldiselt ei põe enam sellepärast, mida ma üldse õpetama hakkaks või keda koolitama, sest olen  aru saanud, et täiskasvanu puhul polegi primaarne õpetamine, hoopis olulisem on õppimine. Järgneda sellele, mis huvi pakub, olla motiveeritud, tahta ja tuuseldada – kuniks elu!
Ma ei näe, et inimesed minu ümber õppida ei tahaks. Üsna paljud õpivad, aga üsna palju on ka neid, kes on väsinud, kes arvavad, et on vanad, kes ei usu enam, et ka nemad võiks, saaks ja suudaks kui vaid tahaks. Millise kivi alla on peidetud tahe, kuidas see üles leida ja koos tahtega edasi liikuda, just seda meile tutvustataksegi.
Kui teil on tööl personali- või koolitusosakonnas andragoogi ettevalmistusega töötaja (sinna nad reeglina satuvad), siis olete ehk osa saanud hästi korraldatud koolitustest, kogenud toetavat suhtumist ja sisukat motiveerimist. Kui mitte, siis võite oma juhtidele soovitada mõni selline palgata ja te näete, kuidas elu võib võtta isegi ühe asutuse sees hoopis teised tuurid.

Võib-olla on see mu soovunelm, aga olen kuulnud ja  lugenud, et selliseid inimesi mõnedes kollektiivides on ja selliste sarnaseks loodan isegi kasvada, aga enne vajan veel veidi aega uute teadmiste kogumiseks ning talletamiseks. Annan märku, kui olen uuteks väljakutseteks valmis ja pakkumistele avatud.
 
P.S. Küsisin teistelt tudengitelt nõu, kuidas leida õigeid aineid põnevateks õpiampsudeks ja sain veelkord kinnitust, et kaks pead on tulemuslikum. Otselink võimalikele ainetele on siin https://ois2.tlu.ee/tluois/uus_ois2.tud_leht  Andragoogika aineid leiad haridusteaduskonna alt.
Uurige-puurige ja tehke oma otsused. Kohtume Ülikoolis.


Friday, August 18, 2017

Minu Londoni MM

Minu, tähendab siin kohal ema. Seekordse postituse pühendan ise-enese tunnetele, läbielamistele, nähtule, kuuldule. Tegelikult on seda ju servapidi pea kõik postitused, va need harvad, mille koostamiseks Robi ise on vaevaks võtnud südamelt ära öelda kõik, mis enam südame sisse ära ei mahu.
ema Iiris, õed Marta Helena ja Kata Maria on teel 
Londoni MMi ettevalmistused algasid aasta tagasi. Kohe olümpia järel otsustasime plikadega, et järgmisel kergejõustiku suursündmusel oleme ise kohal. Staadioni päevad valisime mõistagi 10-võistluse järgi: 11. ja 12. august,  ja juba aasta tagasi oli teise päeva õhtupoolseks ajaks pealtvaatajate tung sedavõrd suur, et meil ei õnnestunudki sinna pileteid saada. Valisime soodsamad piletid, lootuses, et küll kohapeal on võimalus endale sobivaim vaatenurk leida, sest alati oli see nii olnud, oli isegi Rio olümpial, aga mitte Londonis, saime aru, kui kohale jõudsime.

 
Minu jaoks oli see esimene Londoni külastus, seepärast planeerisime aega kohe pikemalt, et saaks linnast endast ka aimu. Öömaja aitas otsida Marta, kes leidis Airbnb kaudu õe ja ema jaoks ilusa 2-toalise korteri, üsna heas asupaigas. Näiteks Eesti sportlaste hotellist Tower Bridge kõrval lahutas meid kas 20 minutine jalgsimatk või üks peatus metrooga. Samas olime me üsna rahulikus kvartalis, kus hommikuti äratas kukelaul (nagu polekski Kuimetsast kaugemale saanud), kus kasvatati lilli ja juurikaid ja kuhu ligidale jäi ka väike turg kõikide lõunamaiste hõrgutistega (ostsime kasti suuri küpseid mangosid). Ja mis kõige olulisem, aknast avanes vaade vihjega Robi suurimale eesmärgile.
 
Eesmärk peab alati silme ees olema, meie eesmärgiks oli siiski kaasa elada MMil toimuvale. Oma ööbimiskohas oli seda keeruline teha, kuna telekat meie ilusas elamises ei olnud ja isegi internetti mitte. Seega otsisime endale piletiteta õhtuteks kohti, kus võistlustest ikkagi osa saaks. Meie õnneks oli linna erinevatele platsidele pandud selleks puhuks püsti suured ekraanid, kus staadionil toimuvat üle kanti. Sa võisid nautida elu elu ja jälgida mänge koos teiste inimestega nagu sel pildil.
 Või siis mitte elu nautida ja lihtsalt mänge jälgida nagu allpool näha.


Ärihoonetega ümbritsetud Canary Wharfist kujunes üks meie olulisemaid peatuspaiku, meie transpordisõlm liikumisel ühest linnaosast teise. Kuked seal küll ei kirenud, aga omamoodi äratundmisrõõm puges ikka hinge, kui jälle neid tuledes säravaid kõrghooneid märkasid. Siis teadsid, et Londoni kodu e öömaja ei ole enam kaugel.
 
Ühel Londoni päeval saime näha ka tõelist inglise ilma, mil sadas hommikust õhtuni. Meie valisime selle muuseumite külastamise päevaks. Vaatasime üle, mis imet on maailmas teinud tehnikarevolutsioon ja mida inglased on kaasa kahmanud erinevates maailmanurkades röövretkedel käies. Ehk siis külastasime Science Museumi ja British Museumi.

Vihmase päeva õhtul linna ekraanide ette küll ei kibelenud, seega nuiasime end hotelli varju ja vaatasime karmides tingimustes kaugushüppe kasti maanduvaid naisi ning Shaunae üllatava lõpuga 400 meetri jooksu hoopis lesides Robi suures hotellivoodis. Head lambad mahuvad igale poole ära.
 
Reede ja laupäeva veetsime staadionil. Varakult asusime teele, et mitte 100 meetrit maha magada. Robi jookseb selle distantsi läbi eriti kiirelt, me same vaevalt kümneni lugeda ja otsas ta ongi.
Siit me tuleme Londoni olümpiastaadion!

Mind tabas esimene võistluseelne ärevushoog juba öösel, mis viis une nagu peoga pühitult. Vähkresin küljelt küljele, lootes, et vähemalt teised, eriti Robi magavad sügavalt ja rahulikult. Nii vist oli. Kohale jõudsime enne aega, saime lipud laiali laotada ja olime meie meeste startideks valmis 100%. Võistlus võis alata, kaasaelamine algas!
1. ala
Janek, kelle puhul oli ette teada, et on elu vormis, tõestas vormi kohe esimesel alal, joostes 100m uueks isiklikuks rekordiks 11.08.
Maiceli tulemuseks 11.35.
Robi jooksis välja oma hooaja parima tulemuse 10.55, mis oli kokkuvõttes päeva kolmas aeg.

2.ala 
Kolmandal kohal püsis Robi ka pärast kaugushüppes hüpatud 7.49-t. Hiljem tunnistas, et ootas, mis ta ootas, kõikide hüpete ajal oli vastutuul. "Oleks 6-7cm enam lennanud, oleks saanud hetkeks liidrinumbri, mis oleks olnud veel üheks ilusaks mälestuseks," tunnistas Robi pärast võistlust. Aga seekord ei lennanud ja seega püsis kauguse järel jätkuvalt kolmandal kohal.
Janek hüppas korraliku 7.33, Maiceli kaugus ebaõnnestus, ainsa tulemusena läks kirja 6.95.
Kolm meie vuntsi: Janek, Robi, Maicel. Foto: Tairo Lutter
3. ala
Kuulitõuke eel tundsin kerget ärevust taas, sest veel nädala alguses oli Robi öelnud, et hetkel selle randmega kuuli küll ei tõukaks. Nädala lõpus pidi siiski tõukama. Kõik katsed maandusid ühte auku, neist pikim auk jäi tõukajast 13.98 meetri kaugusele. Ilmselgelt oleks ta ise soovinud, et kuul oleks veidi kaugemale lennanud, aga seekord jäi nii.
Janek andis oma kuulile hea hoo, see maandus alles 15.13 meetri joonel.
Maicel ei saanud vähemalt nulli, aga ma olen näinud tema puhul ka oluliselt paremaid tulemusi, kui seda oli seekordne 14.08.
 
Kuulitõukest sai alguse Janeki tõus ja Robi aeglane "allakäik". Igatahes olid kuulitõuke järel rivis veel 32 meest 36-st alustanud, Robi hoidis sel hetkel 4. positsiooni punktidega 2621, Janek platseerus 12. kohal, punkte 2534 ja Maiceli kontole oli kogunenud selleks ajaks 2324 punkti.
 
4.ala
Kõrgushüppe eel me suuri lootusi ei hellitanud, kuigi ei saa salata, ikka ootad vargsi, et ehk seekord, ehk just täna sünnib ime. Robi puhul jäi ime sündimata, kuigi proovikatsete põhjal tundus see ehk isegi võimalik olevat. 1.84 nagu ikka, ei midagi enamat.
Imede ja üllatusteta me kõrgushüppes siiski ei jäänud, sest JANEKul oli minekut, ta lendas kõrgusest 2.05 üle nagu noor Jeesus, püstitades sellega neil võistlustel järgmise isikliku rekordi paranduse.
"Üllatus" tuli Maiceli poolt, kelle laeks jäi kõrguses seekord 2.02, mida on tema jaoks ilmselgelt liiga vähe. Vähemalt 10 cm lisa oleks oodanud, aga oleksid ei loe.
 
Hoogsa kõrgushüppega  kihutas Janek Robist hoobilt 100 punktiga mööda, hakates siitmaalt ronima ikka enam ja enam üles poole. Janekil punkte nüüd 3384, Robil 3284, Maicelil 3146. Võistlema on jäänud 30 sportlast.
 
5.ala
400 meetri jooks. Istusime sel hetkel kõrgel nagu kanad õrrel, sportlased olid otsekui nupud suurel mängulaual. Õnneks olid staadionil ekraanid, nende abil oli võimalik tuvastada, kes on kes. See oli oluline, sest meie kõrval olnud pere ootas koos meiega Robi starti. Kui nad said teada, et üks jooksjatest on meie poja ja venna, siis selsamal hetkel oli Robi ka nende oma. Võõraste inimeste siirast ja jäägitut toetust tundsid seal staadionil usutavasti kõikide sportlaste lähedased. Rõõm oli tohutu! Seda ei ole tegelikult võimalik sõnades väljendada ja just seepärast oligi hea, et olime kohal ja saime seda kõike ise kogeda.
 
Janek ja Maicel olid esimeses stardis ja lidusid mõlemad hästi. Janekilt veel üks isiklik, esimest korda läbis ta 400 meetrit alla 50 sekundi, ajaga 49,58.
Maicel jooksis välja hooaja parima 50.61.
Robi jõudis starti neljandas jooksus, see oli kõva jooks, hetkeks tundus isegi sealt ülevalt vaadates tegelikult, et ei jõua justkui üldse, aga aeg 47.76 näitas, et jõudis küll. Ükskord, tõsi, on jõudnud isegi veidi kiiremini.
Päev lõppes Janeki jaoks punktidega 4218, Robile 4202 ja Maicelile 3932 punktiga.
Alles oli jäänud 27 jätkavat 10-võistlejat.
 
Uus päev, 6. ala
Öö möödus magades, hommikul olime jälle õigel ajal platsis, kuigi staadionile soovijate järjekord turvakontrollis oli ootamatult pikk ja kulges aeglasemalt kui olime osanud arvestada.
Meie mehed olid esimeses jooksus koos ja meie ise leidsime kärmelt tõkkejooksu vaatamiseks toredad kohad üsna raja ääres, otse eestlastest asjatundjate ees.
 
Robi oli öelnud, et kui suudab 110 meetrit tõkked läbida ajaga 15,3 kanti ja enam vähem terveks jääda, siis paneb lõpuni välja. Anti start! Mina lugesin tõkkeid: esimene üle, teine üle, kolmas, neljas ja ülejäänud ka, finišijoon ületatud, aeg peaaegu soovitu lähedal: 15.36, aga jalaga läks kehvalt. Näha oli, et naljalt toetada ei saa.
Teised meie poisid jooksid korralikult, Janek oma hooaja parima tulemuse 14.56, Maiceli aeg oli 14.90. Aga ikkagi, mis juhtus Robi põlvega ja kas või kuidas edasi?
Robi pärast tõkkejooksu. Delfi foto: Ilmar Saabas
Füsioterapeut Risto Jamnes oli samuti murelik, tõusis püsti ja ütles, et peab minema vaatama, kuidas Robi jalaga lood on.  Ja siis, oh üllatust!, kuulsin selja tagant ühelt Eesti treenerilt soovitust Jamnesele vaadata kõik jooksud ikka ära enne. "Las paneb ise enda jalale jääd peale," kõlas lause, mille peale end kangeks ehmatasin. Jamnes jäi viisakaks ja ruttas poisse üle vaatama.
Jäin samuti viisakaks, aga edaspidi hoolitsesin selle eest, et Eesti "asjatundjaid" "asjalike" soovitustega kuuldekauguses ei oleks. Meie 10-võistlejad olid väljas üks kõigi, kõik ühe eest!, kasvatasid selle märgiks endale isegi vuntsid ette. Meie vanadel asjatundjatel ei tähendaks vurrud nina all aga muud kui, et peataks tati kinni, enne suhu jõudmist. Teinekord oleks parem ka suu kinni hoida. See on nüüd öeldud.
Tõkkejooks sai saatuslikuks üsna mitmele sportlasele, mis tähendab, et pärast tõkkeid sai jätkata täispunktidega veel vaid 24 meest 36-st alustanust.
 
7.ala
Kettaheide toimus kahes grupis. Robi oli lisatud neist õnneks teise, mis alustas veidi hiljem. Selleks ajaks oli põlvesidemerebendiga põlv korralikult teibitud, valuvaigistid mõjuma hakanud ja jätkamine võimalik.
Maicel heitis korraliku tulemuse - 47.88, Janek võis oma 42.11 heitega samuti rahule jääda, aga Robi oleks lootnud 40.43-st enamat. Samas hea, et tuli seegi. Olin rõõmus, et ta üldse suutis end jätkamiseks kokku võtta.
 
8.ala
Teivashüppe jälgimiseks olid meil taas üsna head kohad. Janeki puhul ootasime head tulemust, sest tema viimased teivashüpped Tallinnas Kadriorus tekitasid tunde, et lagi on taevas. Lihtsalt nauditav oli vaadata kui kergelt ta kõrguse kõrguse järel alistas.
Maicel alustas samas grupis, seega  kahe 10-võistluse ala vahel pealtvaatajate jaoks pikka pausi vahele ei jäänud.
Janeki algkõrguseks oli 4.70. Üle!, järgmise jättis vahele, 4.90 üle teisel katsel.
Samal kõrgusel liitus ka Maicel, kelle kaks esimest katset kõrguse alistamisel luhtusid ja sinna paika tema võistlus jäigi - jalg andis tunda ja ta otsustas edasi tuleviku huvides mitte riskida.
Janek jätkas ja jätkas ilusti. 5 meetrit teisel ja 5.10 esimesel katsel. Edasiseks enam energiat ei jätkunud. Jääb vähemalt mõnigi kõrgus järgmise korra isikliku üritamiseks, mis mehele suurt ja väärtuslikku uut lisaenergiat annaks.
 
Robi tegi samal ajal proovikatseid teisele matile, jälgisin silmanurgast ja iga proovi järel muutusin murelikumaks - mitte ükski katse ei viinud teda isegi lati poole. Hinnata ma olukorda asjatundmatuna ei oska. Oskan ainult pöidlaid kõvemini pihku suruda, uskuda ja loota parimat.
Samal ajal anti pealtvaatajatele teada, et aeg oleks staadionilt minema jalutada, sest enne õhtust osa on vaja tribüünid puhtaks teha ja turvakaalutlustel kõik üle kontrollida. Ühelt poolt sain ma nende soovist aru, aga teiselt poolt olid ees ju mu oma poja hüpped. Otsustasime end paigalt mitte liigutada, kuigi rahvast meie ümber jäi aina vähemaks. Korraga märkasime staadionilt Robi poolt antud vihjet liikuda alumisele tasandile, otse teivashüppe sektori taha. Siis märkasin sama soovitust ka meie kergejõustiku liidu juhilt Teigamägilt. Kolmat vihjet polnud vaja, pakkisime oma ergutusvahendid ja kolisime alumisele tasandile ega allunud provokatsioonidele, millega taheti jätkuvalt sundida meid lahkuma.
Meie jäämisele andis lisaväärtuse Robi iseäranis nauditav esinemine just teivashüppes - kõrgused alistusid üksteise järel esimestel katsetel ja seda alates algkõrgusest 4.60, lõpetades uut isiklikku rekordit tähistava tulemusega, milleks on nüüdsest täpselt 5 meetrit.
Kuna publikut oli vähe alles, siis saime täita isegi vanaemale antud lubaduse lehvitada talle teleka vahendusel - vehkisime nagu pöörased :D. Oli see vast nauditav hetk.

Robi tunnistas, et see oli ka tema enese jaoks kõrghetk, mil põlv ja valu ununesid korraks nagu poleks neid olnudki.
 
Nüüd, kus teivashüpe tõesti läbi oli saanud ja kus õhtuse sessiooni piletite omanikud juba staadionil endale kohti otsima hakkasid, tuli Katal ja Martal lahkuda, sest teise päeva õhtuseks etenduseks õnnestus meil tänu kergejõustiku liidu juhi Teigamägi jõupingutustele saada vaid üks pääse. Selle sai küsija e ema, ülejäänud toetustiimi liikmed läksid võistluste finaali vaatama Marta Londonis elava boyfriend´i  Richardi koju.
Ma ei jäänud staadionile üksi, kogu etendusele elasid kaasa Maiceli isa koos Maiceli vennaga ja tagasi tulid väga, isegi väga-väga head võistlust tegeva Janeki vanemad.  
 
9.ala
Odaviske ajaks oli jäänud võistlema veel ainult 21 kümnevõistlejat, eestlastest jätkasid kaks musketäri, kolmas oli vahepeal jõudnud ära käia aparaadi all, mis kinnitas lihase venitust ja Maiceli õiget otsust seekord võistlemine katki jätta.
Nagu ikka, on odaviske eel ootus, et Robi lõpuks Kuimetsa rekordi enda nimele saaks. Janekilt aga ootasid kõik kõva viset, sest oda on justkui osa tema juurde kuuluvast kehaosast.
Janek ei vedanud meid alt! Oda lendas koguni nii kaugele, et lisaks uuele isiklikule rekordile, mis nüüdsest on 71.73 kaasnes sellega ka alavõit. Mitte ükski 21-st kümnevõistlejast ei suutnud oda visata kaugemale kui meie mees. Sellega kaasnenud tantsu ma kohapeal nautida ei jõudnud, sest vanast harjumusest istusin ikka pliiats käes ja kribasin tulemusi paberile, aga see eest kuulsin ma Janeki vanemate, eriti ema ohjeldamatut rõõmuhõiset,  mis oleks väärinud samuti jäädvustamist. Isegi Jamaica koondise fännid meie umber keerutasid päid, püüdes aru saada, mis toimub - Usain Bolt oli ju alles kulisside taga.
Mõned hetked on kordumatud ja need jäävad sinu sisse, kui sa kord oled ise nende sisse sattunud.
Robi odas loodetud tulemust ei saanud, leppida tuli ise enese poolt visatud 57.12-ga. Kuimetsa rekordi löömiseni on veel vaja aega. Ema oli ikka õnnelik.
 
Vaatasime koos Janeki vanematega üle seisu enne viimast ala ja saime aru, et Janeki odaviske järel kätte võideldud nejandat positsiooni ei tohiks ohustada enam keegi.
 
10.ala
1500 meetrit võis meie meeste jaoks alata.
10-võistluse viimaseks alaks olin jäänud staadionil oma sektorisse üksi. Üsna üksi ümbritsetuna tuhandetest võõrastest inimestest. Ootasin võistlejaid, lipp pihku surutud ja mind valdas ootamatu nukrus. Saabki läbi, mõtlesin. Veel täpselt ei tea, kuidas, aga kindel, et seekordne pingutus meeste jaoks saab igatahes otsa. Saab otsa ka meie, kaasaelajate ja ja toetajate jaoks.
Juba viiakse neid stardijoonele, näen kuidas Robi on elavas jutuhoos ala liidri Mayeriga, kellega koos on nad jaganud võistlusareeni mitmeid kordi, alates juunioride EM-ist Tallinnas. Antakse start! Robi on ostsustanud võtta maksimumi. Tunnen, kuidas klomp tõuseb kurku, võtan Robi kingitud telefoni, millega saab teha häid pilte ja proovin läbi vägisi silmisse valguvate pisarate püüda kinni hetke, mil ta minu eest mööda jookseb.

 
Ainult jaapanlane oli läinud oma teed, järgmisi vedas sel hetkel Robi. Teades tema seisukorda, millist eneseületust see jooks nõuab ja nähes sellele vaatamata teda grupi eesotsas hakkasid pisarad tahtmatult tilk tilga järel mööda põski alla veerema. Hing oli teise päeva õhtuks muutunud väga hellaks. Robi lõpetas jooksu viiendana, oma hooaja parima tulemusega 4.31.31. Janeki viimase ala ajaks oli 4.39,24.

Nüüd on see läbi. Janeki supertulemus on vallutanud Eesti meedia! Väga tubli noormees, ta oli seda väärt! Kui ei ole kohta, loeb tulemus, on poisid ise öelnud! Janeki jaoks olid super nii tulemus kui ka koht - 8371 punkti andsid neil võistlustel neljanda koha. See kõik tundub ühelt poolt uskumatuna ja teisalt - jah, just nii see pidigi minema!
 

Esimese koha sai ootuspäraselt Kevin Mayer, kes kogus 8768 punkti.
Janekist ettepoole jäid veel Rico Freimuth 8564 ja Kai Kazmirek 8488 punktiga.
 
Robi kogus oma hooaja parima ja ühtlasi elu teise tulemusena neil võistlustel 8025 punkti, mis andsid 13. koha. Kõik 10 ala tegid läbi 36-st alustanud 20. Neliteist lõpetajat kogus saagiks enam kui 8000 punkti. Maailma paremik oli koos ja hoos.
 
Emotsioonide maandamiseks vehkisin areeni servas oma väikese lipuga, mis jaksasin, lootes püüda poja tähelepanu kui võistlejad oma auringiga minu sektorini jõuavad. Tahtsin anda märku, et olin kohal ja elasin kaasa iga hetke. Trügisin inimestest mööda, öeldes neile, et seal on minu poeg. Mulle tehti teed nagu oleksin lausunud võlusõnad ja ta märkas mind! Mitte ainult! Ta tuli!

Ma ulatusin temani, sõbrad, ja tema minuni.
 
See oli üks maailma soojemaid kallisid, mille me teineteisele kinkisime. See oli silmapilk, mille järel saab taaskord tõdeda, et mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga ilus!
Ja isegi kui ses hetkes on peidus ka piisakene valu, siis ikkagi tüürivad mõtted ses suunas, et ehk peaks hakkama vaatama järgmise suve Berliini EMi pileteid????
 
Igatahes on elu läinud edasi. Robi on tagasi Ameerikas,  kool on alanud ja kuigi uute trennideni läheb veel aega, on tänusõnad treenerile seni tehtu eest kaunilt edasi antud.
 
 
Meie oleme kodus jõudnud tühjendada juba mõned marjapõõsad ja valmistume pühapäevaseks 20. augustil traditsiooniks saanud sõprade tänupeoks. Koogid kõigile koogimeistrite kulul. Kes tunneb, et on ja tahab olla sõber, see teadku, et meie kodu uksed ja südamed on valla.
 

Monday, August 7, 2017

Londoni MMi ootel

Eile sai Robi 24 täis. Puhus oma autotordilt küünlad ära, lasi soovid lendu, et juba homme minna ise lendu. London ootab.

Meie läheme ka koos Kataga, aga meie minekule annab lisaväärtuse ikkagi Robi äralend enne meid. Londonis ootab meid õde Marta Helena ja ongi punt fänne koos. Võistluste piletid lunastasime seekord juba aasta tagasi. Tõsi, 12. augusti õhtuks siis meile sobilikke pileteid ei pakutud ja kuna sel ajal polnud ju teada, kas ja mis meid aasta pärast ees ootab, olime Rahul. Nüüd hakkas mul hing kripeldama ja kui uskuda häid sõnumeid, siis saan ise minna ikkagi ka teise päeva õhtusele osale otse staadionile kaasa elama minna. Ja seekord oleks vaja kohe kolme pöialt! Kolm meie 10-võistlejat on 11. augustil loodetavasti stardis.
Robi ja Janek Õiglane. Foto: Marko Mumm
Robi ja Janek Õiglane lähevad teisipäeva varahommikul koos lennukile, Maicel on juba päevi kohapealseid olusid nautinud.  
Lisatud pilt on meenutus Kadriorus juuli alguses toimunud Euroopa meeskondlikult mitmevõistluse meistrivõistluselt, kus Janek ja Robi olid eestlaste peamised punktitoojad, seejuures Janek kinkis pealtvaatajatele kehvade ilmaolude kiuste tõeliselt suurepärase võistluse. Olen kuulnud, et ta vorm on püsinud või siis veel parem, ehk sellelt mehelt on oodata taas ilusat võistlust. Varasem MMi kogemus ka Janekil all, nii et olge valmis!
 
Kuidas Robi seis on, küsib mult igaüks, kes teab, et ma teda tean.
 
Küsin ise ka ja kuulan kõrvalt, mis ta teistele räägib ning selle pealt julgen öelda, et pole paha.  See, et hädad ja hädakesed kuskil on, on krooniline, aga midagi sellist, mis hetkel võistlemist nautida ei lubaks, ei ole, on ta ise öelnud. Jääb vaid üle loota, et kõhuviirus hotellis meie meesteni ei jõuaks.  Siis loodan, et ka Maicel vastu peab ja meid üllatada suudab, millele järgneks suur pidu.
 
Mitmevõistlejaid on stardis kokku 36.  
 

Meie pisikesest riigist nagu öeldud täis komplekt mehi platsil.
Huvitav on vahest ka see, et Georgia Ülikoolist on samuti väljakul kolm meest - Robile ja Maicelile lisaks koolivend Devon Williams, kes esindab USA-d. Üleüldse on tähelepanuväärne see, et Georgia Ülikoolist pääses MMile kokku 8 sportlast, Petrose pundist seitse, neist üks jäi vigastusega kõrvale, ülejäänud kuus on rivis. Allolevalt pildilt on puudu Robi, kes pildi tegemise ajaks polnud veel Londonisse jõudnud.
Maicel, Kendell Williams, Levern Spencer, Tatijana Gusin, Petros Kyprianou, Devon Williams
Viia kuus sportlast MMile, pole paha või mis. Muide, eestikatel Kadriorus istus mu taga üks vanapaar. Jah, nad olid ilmselgelt veel vanemad kui mina ja hetkel kui Markus maandus kaugushüppe kasti, kuulsin vanadaami oma kaaslaselt küsimas, et ei tea, mida need seal Ameerikas küll teevad, trenni igatahes mitte, vastas ta ise kärmelt oma küsimusele. Ma ei julenud sel hetkel kõvasti hingatagi, veel vähem hakata meie omasid õigustama. Robi näiteks püstitas neil võistlustel uue isikliku 200 meetris, aeg 21,48 vist ikka päris ilma trennita ei tule, aga tühja sest. Nüüd on uus võistlus ja uued sihid kõigil silme ees.
 
10-võistluse üks peamisi medalipretendente on Kevin Mayer, vähemalt hoian neljanda käega just talle pöialt.  Neid, kes piedestaalile ihkaks on veel. Loodan, et tuleb tore ja põnev võistlus ja et meie mehed kõik lõpuni vastu peavad. Arvutit ma staadionile kaasa ei võta, lähen seekord pastaka ja märkmikuga. Enne võistlust uurin veelkord tabelit, mille leidsin DecaAmeerika FB lehelt. Uurige teie ka!