Total Pageviews

Sunday, November 20, 2011

Seda peaks väikese sportlase vanemad lugema

Nädal tagasi juhtusin lugema Tartu Ülikooli ajakirjast artiklit "Kuidas tippsportlaseks saada ja jääda?" ja pean nüüd tagantjärele tunnistama, et sain sellest artiklist vastused pea kõikidele oma seni vastamata küsimustele või siis toetust enese peas olevatele seisukohtadele.

Robi areng on vähemalt tema elu esimeses etapis kulgenud ideaalilähedaselt - ei mingit käskimist keelamist ega joone järgi kõndimist, lasteaiast pääses ka õnneks ära tänu vanaemale, kes oli neil valmis silma peal hoidma, kui ema oma esimestele tööharjutustele läks. Sai ringi siblida nagu õnnelik kana. Koduseks palliviske võistluseks sobis iga kätte jäänud asi, kaugushüppekastiks ema peenramaa, rahvastepalli poistega nõrkemiseni, muudest jõuproovidest rääkimata.
Kui kooliaeg kätte jõudis, siis oli maa laste käsutuses igaks vahetunniks terve suur täismõõtmetes võimla ja nii praktiliselt kuni 12-aastaseni välja. Siis tuli uus kool ja algasid regulaarsed treeningud. Selleks ajaks oli juba selge, et meeskonnamängudest rohkem sobivad talle individuaalalad. Mängulusti kõrvalt olid korjatud juba ka esimesed võistluskogemused, mis innustasid edasi proovima ja rohkem tahtma ja nii ta läks. Ehk täpselt sedasi, kuis soovitab artikkel. Lugege läbi, eriti soovitan seda väikeste laste vanematele ja julgustan neid ennast ja oma lapsi rohkem usaldama - elule tuleb läheneda rõõmuga!

See blogi on siin üsna skisofreeniliseks kujunenud, sest kord kirjutab Robi, kord ema ja mõlemad lisavad oma tekste "mina" vormis. Olen ennast viiamasel ajal tagasi hoidnud, mis on omakorda Robi innustanud, sest bolgilugejatele peab juba midagi lugeda andma. Tegelikult algas tema osa siin oma rekordite märkimistest, neist mis rekordite saba lõpus on, millest ema midagi pidada ei oska, ehk siis kuulijänn ja paigalt hüpped. Võistlustel selliseid asju ei näe, aga tema ja teiste spordile ligemal seisvate inimeste jaoks pidid need äärmiselt olulised olema. Sel nädalavahetusel uuendas ka midagi, tasub jälgida.

Üldjoontes on ta enesega hetkel rahul, täna sõitis venna autoga kooli poole ema küpsetatud kook kaasas ja lubas seda ühikas väljavalitutele jagama hakata. Ma küll ei oska öelda, mille alusel valik tehakse, aga ju need kes saavad, need ka teavad.

Aga kui nüüd veel korraks alguse juurde tagasi tulla, siis tegelikult lugesin veel teistki huvitavat artilklit, mis ilmus 5. novembri Päevalehes, kus treener Tiina Torop kirjutab teisest muret tekitavast probleemist. Probleem noorsportlaste kadumises, ehk selles, et teatud hetkeks pigistatakse noorest välja maksimum, aga selleks hinnaks on trööbatud organism, mis pikemas perspektiivis kasutamiskõlblikuks ei osutu. See on hetkel minu mure ka Robi käekäiku vaadates, aga kuidas tal läheb, kaua vastu peab, suudab või tahab, näitab aeg.
Praegu on sihiks juunioride MM Barcelonas, Marta on juba hakanud piletihindadel silma peal hoidma. Uus nädal ongi meie kodus Marta sünnipäeva nädal, olgugi, et kedagi eriti kodus enam pole...



No comments:

Post a Comment