Total Pageviews

Sunday, April 28, 2013

Sporditraumad



Maiceli viimatine üllatusvõit andis kodumaistele ajakirjanikele palju tööd. Oli põhjust ka - ei väsi kordamast ega imetlemast. Rahvas on võitjate poolel ja tore, et seekord oli võitjaks Maicel.

Portree- ja ülistuslugude kõrval hakkasid silma ja jäid pähe tiksuma kaks Uibo edust mõtteainest saanud kirjutist, üks Peep Pahvi sulest Postimehe veergudel ja teine Deivil Tserp Õhtulehe spordiblogis. Need lood raputasid soola vanadele haavadele ega anna rahu enne, kui saan ka omalt poolt jälle midagi ära arvata. 

Vanad teemad – vigastused ja lüngad süsteemis, mis muudavad ülemineku juunioride klassist noorsoo omasse keeruliseks, ehk siis noorte sportlaste tulevik pärast gümnaasiumi. Tugevamad jäävad ellu.

Kaukise soovitus Maicelile, et ta endale sealsete koormustega liiga ei laseks teha ja mõtlemiseks oma pead kasutaks, kulub tegelikult veel rohkem ära siin Eestis ja kaugelt enne noorsooklassi jõudmist. Selle tõestuseks otsisin üles rohkem kui aasta tagasi saadud kirja ühelt emalt, kes soovis minu blogi mõtetele lisada omapoolseid, et teada anda, probleem on laiem. Toon selle kirja ära osaliselt ja ilma nimedeta. Need pole olulised, oluline on vaid, et ta kirjutas andekatest ja lootustandvatest poistest, kes noorsooklassini ei jõudnudki. 

„Mõtlen seda aega kui käisime ise küll spordiarsti, küll terapeudi juures.  Korduvalt istusid spordipoisid ka Audentese spordiarsti juures vastuvõtul, aga kokkuvõtteks tahan ikkagi öelda, et need noored sporti teha tahtvad poisid olid suuresti oma tarkusest, vanemate nõuandel, kaugjuhtimisel telefoni teel tegelikult üksi oma tervisehädadega. Koolisüsteemis puudub sellisel tasemel sporti tegevate poiste jaoks tugiisik, kes oleks kohapeal kui SUUR EMA/ISA, kes aitaks nii vaimselt kui ka meditsiiniliselt olla koos noorsportlastega. Treener saab teha hästi oma tööd,  kui ta ei pea jääma ainukesena kasvatajaks. Lootustandvatele noortele peaks just nooruki eas andma esmast abi, et füüsis ja vaim tugev oleks.
Kindlasti oleks … sporti edasi teinud, kui oleks olnud spetsialiste, kelle poole pöörduda. Paraku olid tema vigastused juba väga noores eas tekkinud ning kes siis neid uuris või põhjalikult ravis.“ 

Üks hea sõber tundis mulle hiljuti kaasa seepärast, et mu poja valikuks on tippsport. Me mõlemad saime aru, et see kaasatundmine on sama mõttetu, kui öelda klaver näppude küljes sündinule, et viska oma pill põõsasse. Igal ühel on oma tee! Hea, kui sul on juba väga noorena oskus kasutada oma aju, aga veel parem on, kui selle noore andeka inimese kõrval oleks neid, kes oskaks märgata, suunata ja vajadusel aidata. Kes oskaks eristada viilimise valu päris valust, kes suudaks sisendada usku tagasilöökide hetkedel, kes oleks olemas omakasupüüdmatult ja keda saaks usaldada. 

Enne kevadisi laagreid olin sunnitud Robi paaril korral sõidutama Ortoosikeskuse ukse taha, sest valutav pöid vajas abi ja tuge. Oma üllatuseks leidsin sealt veel mitmevõistlejaid ja selgus, et kogu see invaliidide kamp sõitis kokku laagrisse ja kõik nad loodavad suveks jõuda parimasse vormi. Ma ei saa öelda, et poisse ei aidata – teenuste eest ei küsitud ju sentigi raha, keegi nad sinna suunab ja keegi selle eest ka maksab. Aga seal samas kuulsin ka äärmiselt toredalt tohtrilt, et ega abivahenditega tekkinud vigu olematuks ei tee, vaja on leida vea tekkimise põhjus, haige koht välja ravida ja siis edasi jätkata. Meil pigem jätkatakse kuni annab ja kui enam ei anna, siis loodetakse uutele tulijatele. Kogu aeg on mingi meeletu tamp taga, hooaega vahele jättes oled otsekui reetur. Ka spordipubliku jaoks.

Noorte eneste kärsitusel on samuti suur osa – punnitamine läbi valu, et sünniks ime tegelikult imet ei sünnita. Reedel ootasin südamevärinal taas uudiseid Ameerikast, elasin mõtetes kaasa Meelis Siimsonile, kes hüppas sel päeval kaugust. 7.28 ei ole halb, aga polnud see tulemus, millega noormees ise oleks võinud rahule jääda. Üheks põhjuseks pikka aega probleeme valmistav põlv, väiksematest jamadest rääkimata. Või tegelikult nagu ta ise ütles minu lohutamise püüu peale, et ma lihtsalt ei mõista. Meest, kelle nimel on Eesti juuniorite kaugushüppe rekord 7.62 aastast 2011, ei ole võimalik niisama lohutada. Ta pani mind kärmelt paika.

Pärast seda sain aru, et füüsiliste traumade kõrval on sama olulised vaimsed traumad. Ka nendega tuleb tegeleda ja aidata raskustest üle saada. Elu ei lähe alati ainult ülesmäge. Kahjuks. Aga tal on kombeks ka pöörduda. Õnneks.

Robi on kolmat nädalat Hispaanias Albiris. Koos Markusega, Kaukisest rääkimata. Kogu olemine on seekord keskendunud trennile, saan aru. Väga sagedasi ühendusevõtmisi muu maailmaga ei ole olnud ja pole vajagi. Las ajavad oma asju, peaasi, et tervetena tagasi tulevad. 

Treener Tõnu Kaukis, õpilased Markus Leemet ja Karl Robert Saluri  Hispaanias - 2013

Suurem osa meie mitmevõistlejatest kogub laengut praegu Portugalis. Ise kavatsen sellel suvel võtta võistlustest maksimumi, olla kohal, kus annab ja kaasa elada, kellele annab. Moskvasse sõitma ei hakka, aga Tampere - see on ju kiviviske kaugusel.

10 comments:

  1. Väga oluline teema.Arvan,et kui noor- ja juuuniorsportlaste vigastuste ennetamise ja kiire
    diagnostika koos korraliku raviga paika saaks
    oleks meil tiitlivõistlustel kordades rohkem tegijaid.

    ReplyDelete
  2. Ei vaidle vastu, aga kuidas seda korraldada... tulemused ju mitte millegi pealt ei sünni, parimad tulemused tagavad reeglina ka parima hoolitsuse, aga nõuavad omakorda suuremat pingutust, suuremaid koormusi..
    Tugevamad jäävad ellu... või siis targemad..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kümnevõistleja pole kunagi 100% terve, alati mingi pisiprobleem küljes. Vigastuste sagedus sõltub nooruspõlvel tehtud tööst, teadlikust treeningharjutustest ennne sooritust trennis-võistlusel, järjepidevast üke-st ja eke-st ja korralikust-targast venitustest. Olen mõnda aega näinud kuidas meie esistaaridest kümnevõistlejad staadionil-hallis treenivad ja jätab vägagi soovida see lihaste-liigeste ettevalmistus enne tugevaid sooritusi. treener kõrval räägib üsna tihti ja pikalt telefoniga....nii ongi meie sportlased tihti vigastatud. Olen ühel teisel spordialal juba rääkinud sellest, et võiks näiteks hea jooksutreener teha näidistreeningu staadionil-hallis, mis vajalik enne rasket trenni- võistlust. Tehakse muidu erinevaid seminare, aga nii vajalikku pole veel kuulnud-näinud. Korralik(ud) venitusseminare, mis samuti väga oluline, ikka tehakse. Olles ise harrastussportlane aastaid tunnen ise ka, et vahetevahel lihtsalt muutun laisaks ehk ei viitsi. Aga see, kellel treener tihti kõrval, peaks treener 100% nõudma ja jälgima, loodetavasti neil see kompetents on olemas...? On aeg avaldada oma nimi, aitab anonüümselt kirjutamine.

      Delete
    2. Teravad tähelepanekud Peetrilt. Loodetavasti mõni märkab ja mõni võtab ehk teadmiseks, kuigi olen saanud aru, et probleem ei ole uus..
      Segaseks jäi mulle viimane lause - kelle nime te ootate? Mina olen Robi ema Iiris, üsna avalik.
      Ja veel, oma pisikese pagasi täiendamisest korralike venitusharjutuste võrra on huvitatud nii mõnigi harrastaja. Oskate soovitada midagi?

      Delete
    3. oi-oi, see venituseteema on ma ütleksin omaette teadus. lihtsam oleks sulle anda üke kava, kestvusega nats üle tunni. mul on küll erinevaid A4 täis fotosid erinevatele lihastele, nii suurtele kui ka väikestele, aga neid peab oskama teha ja peab ka teadma, millal teha ja kui kaua asendis olla, selleks on vaja hea füsioterapeudi ja ka hea treeneri abi ehk siis kõrvalseisja parandab asendit kui ära vajud. Alguses üldse ei pruugi välja tulla kuigi foto selgelt ees. Ka olen käinud erineval loengul kus on räägitud venituse kestvuse üle ühes asendis erinevalt, üks oli just õpingud lõpetanud Inglismaal(kiropraktikuks õppis) ja teine saanud siin Eestis hariduse, mulle endale tundub, et optimaalne on ca 25 sek ja väike vahe, siis veel sama kaua, aga nüüd juba sügavamale asendisse. Jutt on loomulikult staatilisest venitusest. Sttatilist venitust enne rasket trenni-võistlust kindlasti ei ole mõistlik teha kuna lihased pikenevad ja võtab aega kui nad jälle õiges pikkuses ja valmislöögiks on. Siis on mõistlik teha dünaamilisi venitusi. Vaatasin, et muidu homme just on Audenteses täiendkoolitus "venitusharjutused-fitnessi harjutused-kinesioteipimine". Mõeldud kehkasv õpetajatele, treeneritele, sportlastele, spordihuvilistele. Ma pidasin ennast silmas, siiani kommenteerisin anonüümselt alates 20.märtsist. Tean-tean, muide olen minagi Kuimetsa koolis käinud, koos sinuga.

      Delete
  3. Tere, Peeter! Pilt sai oluliselt selgemaks. Huvitavaid ja sisukaid kommentaare on aga alati tore lugeda. Venitamise jätan profidele, ise piirdun enese venitamisega õhtuti kergele sörgile, millele lisan mõõdupärases koguses venitus-sirutus-painutus-harjutusi koos väikese jõuprooviga ise-endaga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. just-just, jõusaalimasinad on minu arust ülehinnatud, ainult profisportlased osaliselt vajavad neid. enamus inimestele piisab täiesti harjutused omaenese keharaskusega ja seda juba kodus-õues-metsarajal-saalis jne. Vaja läbi mõelda ainult kava ehk siis harjutuste järjekord-ajakulu.

      Delete
  4. Sa ikka oskad oma viimase lausega asja keeruliseks ajada :)
    Minu harjutuste pagas on üsna õhuke, kas tõesti peaksin need veel mingi valemi abil järjekorda asetama? Kui nii teeksin, kas siis suureneks lootus saada medal mõnel veteranidele mõeldud alal? Või mille alusel peaksin järjekorra moodustama?

    ReplyDelete
  5. kõht-selg-jalad-kõht/külg-selg-kere-jalad-käed-kõht-jalad-külg jne. igas harjutuses 2-3seeriat. mõte on see,et kehaosade harjutused vahelduks puhkamise eesmärgil,et harjutuste sooritused oleksid ikka kvaliteetsed. . kui on huvi saadan sulle kava, mis algaja jaoks 1,5tunnine. kui juba suudad selle ära teha tunniga oled "kõva mutt". Siis võin järgmise edasijõudnu kava anda sulle, mis ka mingil määral higinäärmed avab :). Esimese puhul piirdub väikese lihasvaluga, vähemalt alguses.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oleksin mis tahes kavast vägagi huvitatud, sest Robi tehtud on end ammu ammendanud ja ta on öelnud, et tema mulle enam uut kava ei tee :(

      Delete