Täna on teguderohke päev ja seda mitte ainult sellepärast, et mu aiamaa kõveraid kartulivagusid täis sai, kuhu sisse isegi kartulid ära kadusid, vaid sellepärast, et lisaks Maiceli hooaja teisele 10-võistlusele on oodata põnevat heitlust ka kodusel korvpalli lainel. Vahet pole, kas võidab Kalev või Rock, peaasi, et oleks põnevust ja mängu ilu. Aga Rapla ja Tarva mängus hoian pöialt siiski omadele. Põnevust on olnud juba küllaga.
Isiklikus plaanis on oluline ära märkida, et täna sai kaks kuud täis sellest, mil alustasin regulaarsete treeningutega. Juhhuuuu! Robi jaoks oli see üks esimestest küsimustest Hispaania laagrist tulles, et kas ma ikka olen jätkanud trenniga :) Olen! ja olen enese üle uhke, kuigi siban ringi, painutan ja hüppan ilma konkreetse sihita. Jah, hakkan aru saama sellest, et trenn on nagu narkootikum. Narkootikumidega õnneks kogemusi pole, aga trennisõltlaseks olen kujunemas küll. Päev ilma sörgita on justkui mahavisatud päev ja tegelikult ei saa salata, et eneseületused innustavad. Esiteks on tõesti tore joosta, mida ma 2 kuud tagasi veel uskuda ei suutnud. Teiseks suudan ma teha nüüd järjest juba vähemalt 20 korralikku kätekõverdust, kaks kuud tagasi oli raskusi isegi ühe kõverdusega hakkamasaamisel. Kolmandaks on langenud kaalukõver tubli kolme kilo jagu. Lihtsalt. Neljandaks on mulle tekkinud isiklikud musklid. Üksnes blogipidamisega neid ei kasvata. Aga kuna arenguruumi on veel, siis lähen teen ka tänase tiiru ära, enne kui keskendun päris sportlaste tegudele.
No comments:
Post a Comment