Total Pageviews

Sunday, July 14, 2013

Tamperega ühel pool - ema lugu

Minu jaoks on võistlused Tamperes lõppenud. Teise päeva õhtuks oli kohutavalt hea ja kohutavalt tühi tunne. Tunne, mis mind valdas, võiks olla võrdne 10-võistlejate tundega pärast 1500 meetri jooksu, kui sa oled millegi nimel nii palju pingutanud ja siis üle 1500 finišijoone jõudes seisad õnnelikuna keset tühjust. Tehtud! Nüüd tuleb hakata otsast peale end kokku võtma uuteks katsumusteks, aga enne seda seisad mõnda aega tühjuses.

Mis oli minu pingutus? Kõik ja mitte midagi oleks aus vastus. Vaatasin korraks üle blogi esimese peatüki, mille panin kirja suvel kolm aastat tagasi. See lõppes järgmise lausega: "luban siia hakata lisama Robi tulemusi ja arengulugu ning pere kõhklusi ja kahtlusi, rõõmu ja kurbusehetki elust koos sportlasega."

Tamperre sõit sisaldas kõike! Aga kui alustada algusest, siis alguses oli lihtsalt suur soov minna. Minna ja kaasa elada oma poja viimasele võistlusele enne kui ta Ameerikasse edasi liigub. Kõhklused ja kahtlused tekkisid esmalt selle pinnalt, et seoses ettevalmistustega Ameerikaks mul Tamperre jaoks enam raha ei olnud. Õnneks on elu näidanud, et kui sul enam mitte midagi pole, siis tuleb lihtsalt  võtta see, mida sul ei ole, sealt, kus ei ole. Sellest filosoofiliselt keerulisest, aga eluliselt lihtsast mõttest saavad aru need, kes on ise sattunud olukorda, kus peale suure soovi muud midagi pole ja kui soov on tõeliselt suur, siis võib selguda, et see sama soov ise võibki osutuda kõige suuremaks rikkuseks. 
Muidugi oleks hea omada ka mõnda sõpra. Teate ju küll seda Vene vanasõna "Ennem 100 sõpra kui 100 rubla".
Et soovist saaks tegelikkus, tuli ületada kaks kõige kõrgemat tõket, nendeks olid  piletid Tamperre ja öömaja. Kuigi on ju suvi ja hädapärast oleks ehk magamiskotigagi läbi ajanud, on turvalisem ikka, kui kindel katus peakohal. Võimalikud reisikaaslased ehk ülejäänud lapsed, kellega oleme tavaliselt mööda võistlusi kolanud, andsid seekord loobumisvõidu minu kasuks. Arvestades üksinda reismise kulusid, leidsime asjatundjatega olukorda kaaludes, et kõige soodsam ja lihtsam on lennata. Edasi-tagasi piletid Tamperre läksid maksma 188 euri. Lend oli läbi Helsinki ja suhteliselt kiire. Selle raha võtsime pere tuleviku eelarvest. Aiamaa on aegsasti head-paremat täis külvatud, nii et nälga ei jää. 
Öömaja osas tegi eeltööd Marta, kes leidis, et kolm ööd kohalikus hostelis magada on kõige optimaalsem. Dream Hostelis. Aga Tampere kõige soodsam on ikkagi kallim kui näiteks oli aasta tagasi Barcelonas. Valikut polnud, ma ei saanud ju öelda kellelegi, et viige need võistlused Barcelonasse. Kuna mu minekusoov polnud saladus, siis tahan siinkohal teha suure kummarduse TAMBETILE ja JANIKALE, kes kolm ööd hostelis mulle sünnipäeva kingiks vormistasid. 
Oi, sõbrad, see on naljakaim kink, mis mulle kunagi osaks on saanud. Vähemalt esimene öö oli seda kohe kindlasti. Valisin odavaima võimaluse ehk toa, kuhu satud kokku magama, kellega jumal juhatab. Mind juhatas ta naabriks ühele kurjale paksukõhuga vanamehele. Miks kurjale? Sest ta kaebas juba tunni jagu pärast minu saabumist, et talle ei meeldi minu läpaka kasutamine meie ühises toas. Muidugi ei kaevanud ta mulle, vaid hosteli korrapidajale. Seejuures oli ta ise vallutanud oma asjadega kogu väikese ruumi, mis polnud suurem kui sukk, mis tähendab, et oli üsna kehasse. Sellel mehel mängisid korraga nii pildinäitaja kui ka raadio, aga minu klõbistamine läpaka klahvidel segas.
Hostel ise oli tegelikult armas ja teenindus sõbralik, istusin hea meelega puhkeruumis.  Inimesed õnneks vahetuvad ja kõik edasine oli lihtsalt imeline, seda kingitust ma ei unusta. 

Kui nüüd sammuke tagasi tulla, siis lahendamist vajas ka staadionile pääsu küsimus. Piletid olid siin näiteks jälle kolm korda kallimad kui Barcelonas. Piletit ma ei vajanud, mul oli vaja akrediteeringut, et lisaks kohalolekule ja nägemisele ka teistele toimuvat vahendada. Seda võib vist nimetada professionaalseks kretinismiks. Kergejõustikuliidust sain vajaliku lingi ja akrediteeringu saamisega ei tekkinud probleeme. 

Akrediteering tähendas ligipääsu pressialale, jooksvat infot ja lauda, kuhu toetada läpakas. Aga sööma peab ju ka, sest tühi kott püsti ei seisa. Õnneks ma liiga palju toitu ei vaja ja energiat ülemäära ei kulutanud. Füüsilist energiat. Emotsionaalne ei maksa, taastumiseks piisab õhust ja armastusest. Varasem kogemus kinnitas, et ajakirjanikke, kes terve päeva teevad platsil tööd selle nimel, et peale sportlaste eneste ka keegi teaks, millist vilja nende treeningud kannavad, neile ajakirjanikele antakse mõnikord midagi ka hamba alla. Tamperes pakuti kukleid juustu ja vorstiga, küpsiseid ja muidugi kohvi nii palju kui kulub või siis vett. Ajab asja ära küll või mis. Teise päeva lõunaks sai saiast kõrini. Tekkis tõsine vajadus midagi haljast kõhule näidata. Otsisin kohta, kus saaks salatit või vähemalt suppigi. Kõike võib saada ja siitsamast, kui sul on mida vastu anda. Mul oli seda piiratud hulgal, seega pidin hoolega valima, kust ma võtan või mida. Üks koht tundus sobiv, rahvast oli seal ka hulga, ju on hea, mõtlesin. Salat või supp või pitsalõik tuli ise välja valida. Nagu Lidos. Oma salati valisin välja, aga kellele või kuhu maksta, seda ei leidnud. Kummaline, mõtlesin, aga ajaga polnud priisata, seega istusin lauda, et ära süüa see, mille olin taldrikule tõstnud. Rahakoti panin taldriku kõrvale, et kui keegi peaks huvi tundma. Kedagi ei huvitanud. Sõin salati ära, taldriku tühjaks nagu meid on varasest lapsepõlvest koolitatud. Kasutatud nõude ärapanemise koha leidsin ka, aga kellele söödud toidu eest maksta, vat seda ei leidnudki. Lahkudes arvasin taipavat, miks see koht nii populaarne on. Elu on imelik, aga mitte kunagi ebaõiglane. Meenub, et Barcelonas saime vasstuspidise kogemuse, kus maksime kahepeale võetud salati, kahe klaasi vee ja kohvi eest 32 EURi.
Hommikusöökideks olin ostnud Eestist kaasa kaks kaeraküpsist, neist jagus täpselt kolmeks hommikuks,  kohalikust kauplusest sain ülihead kohvijogurtit 49 senti tops, bananaani ostsin ka. Kohv ja tee hostelis olid hinna sees, ainult keeda. Kolme päevaga kaotasin veel 1,5 kilo oma varsti juba olematust kehakaalust. Söön kodus tagasi.

Kõige tähtsam on see, et mu unistus sai teoks, soov sai täidetud. Lisaks Janikale ja Tambetile tahan selle reisi õnnestumise eest tänada veel LEHO RENNITIT, kelle ülekanne aitas Robil tasuda mõningaid olulisi ja hädavajalikke kulutusi. Tädi PIRETIT tänan reisikohvri eest, ANGELALE ja MARGUSELE kuulub tänu heade prillide eest, mida võistluste ajal kasutasin, et pilt selgem oleks. Hea saab alguse pisiasjust. Igatahes oli mul taas võimalik kaasa elada noorte inimeste ja muidugi ennekõike Robi pingutustele, mis seekord lõppes tõsise krahhiga. Loodan väga, et hiljemalt aasta lõpuks võtab ta taas ka ise oma esimese aasta meesteklassis kokku.

Lõpetan oma postituse pühapäeva lõunal, oleme kodus, Robi jalg on jätkuvalt paistes, üks külmakott vaheldub teisega. Tänud füsioterapeut Risto Jamnesele, kelle käest sai Robi esimese abi ja esialgsed juhtnöörid. Homme hakkame otsima asjatundjat, kes kujunenud olukorrale pilgu peale viskaks. Keeruline aeg, sest kool on nüüd läbi ja abi tuleb ise otsida. Tunnistan ausalt, et hetkel isegi ei tea, kus otsast alustada. MRT uuring, mida ta tahaks, maksab Lääne-Tallinna Keskhaiglas 191 euri. On seda vaja? Mis ta ise selle teadmisega peale hakkab. Esmalt oleks vaja ikkagi arsti, kes oskab sest uuringust midagi välja lugeda. Kust see leida? Antud olukorras ei saa ju oodata mitu kuud haigekassa järjekorras. Traumapunktis ootavad aga isegi need, kes luud murravad..... Tühjus on igatahes täidetud.

Kojusaabumise päeval mõtlesin tahtmatult tagasi  Barcelonale, sealt tulekule, mil lennujaamas olid vastas fännid lillede ja uhke tordiga. Seekord jõudis Robi varem ja ootas minu jõudmist üsna üksi Ülemiste parklas paistes jalg autoaknast väljas. Alles kodus kogesime, et meid ikkagi oodati. Oodati, vaatamata sellele, et polnud ei kohta ega lõpptulemust. Tuba oli täis õhupalle ja isegi karikas oli. Lõvi pildiga ja puha. Ei olnud kullast, oli puust, peale põletatud kiri: "PARIM VEND TAMPERES"



No comments:

Post a Comment