Karl Roberti kokkuvõte aastast 2013

Tervistused New Orleansist

2013. aasta peamiseks eesmärgiks oli kohanduda meeste klassiga ehk siis harjuda ära vahenditega, mis enam raskemaks ei muutu, korralikult trenni tehes loodetavasti ainult kergemaks.

Aasta algas Portugali laagriga. Oli äärmiselt meeldiv olla jaanuaris kohas, kus on 15 ja enam soojakraadi, kuum päike ja suurepärased tingimused energiakogumiseks. Laagri sihiks oli anda viimane lihv vormile enne talvist mitmevõistlust. Enamusega sain ilusasti hakkama ja lisaks sain arendada kõvasti oma kokkamisoskusi, kuna enamus söögid tegin meie väikesele tiimile mina.

Hooaja kahe esimese stardiga võisin rahule jääda - teibas uus rekord 4.55 ja Eesti meistrikatel 60m – 6.96, kauguses 7.32 ja tõkked 8.61. Toon siin välja ühe asja, mida ma seni polnud kellelegi öelnud.  Nimelt sellel kaugushüppevõistlusel panin proovikatsel kogemata jala vastu ja väänasin kergelt pöida. See, et ma pärast seda suutsin 7.32 hüpata oli super. Halb oli see, et pöid jäi mind edasistes kaugushüpetes segama, ma ei suutnud ennast alati kokku võtta ja tegin seepärast üsna ebastabiilseid hüppeid.

 

Talvine mitmevõistlus õnnestus peamiselt ainult esimesel päeval. Väga jäi kripeldama see, et ei võtnud tookord tugevamat teivast, mis oleks võinud emotsionaalselt  hea olla ja kindlasti tulemuse poolest parem!

Võistluse lõpetasin 5598 punktiga (6,91 – 7.23 – 13.79 – 1.86 – 8,69 – 4.54 – 2:43,73).
 

Paus kahe ala vahel

Pärast seitsmevõistlust võistlesin veel ainult mõnel üksikalal. Näiteks sain esimese täiskasvanute medali 60m jooksus, kus saavutasin 3. koha.

Enne välihooaega käisime Hispaania laagris. Mainin siinkohal ära, et alates jaanuarist hakkasin treenima koos Markus Leemetiga. Koos Markuse, Ben-Ruubeni  ja Mikuga läksime laagrisse, mis on alati aprillis eestlasi täis. See laager oli ühtlasi ka mu senise karjääri pikim, kestis 3 nädalat. Olen väga tänulik kõikidele inimestele, kes aitasid minu välislaagreid finantseerida. Suur, suur aitäh teile!

Hispaania laagrit võin lugeda oma seniste laagriskäikude lemmiklaagriks nii seltskonna kui ka ära tehtud töö poolest.
 

Viievõistlus KADRIORUS

Selle kinnituseks oli kohe  pärast laagrit toimunud viievõistlus Kadriorus, mille ma suutsin võita, tehes tipp-topp tulemused. Kaugus – 7.17, oda – 56.26, 200m – 22.38, ketas – 38.76, 1500m - 4:33,01. Punktisumma 3745, mis on läbi aegade viies tulemus Eestis sel alal.

Parimad Leksi viievõistluses

See andis lootust, et juuli kuuks võib vorm olla päris hea. Suvehooaja peaeesmärgiks oli Tampere U23 EM ja selleks, et sinna saada, oli eelduseks normatiivi 7200p täitmine. Normi täitmise kohaks valisime treener Tõnu Kaukisega Rootsi, kus toimus Eesti-Soome-Rootsi maavõistlus kümnevõistluses.

Eesti- Rootsi- Soome maavõistlus

Kui teivas välja jätta siis olin üldiselt selleks võistluseks valmis, et mõnusalt võistelda ja norm rahulikult ära teha.

Kahjuks hakkasid vahetult enne võistlust esinema väga veidrad probleemid. Kubeme piirkonda tekkis kahtlane punn, mis läks paiste ja tegi hirmsat valu (pompoon?). Täiesti võimatu oli näiteks teha põlvetõstet. Kõige rohkem valu tegi paise just kümnevõistluse esimesel päeval. Soojendust tegin krimass näol ja saate vist aru, et 100m starti minna sellises olukorras ei olnud just kõige toredam.  Aeg 10,99.

Lisaks pompooni probleemile tegin kauguse esimesel proovikatsel haiget tõukejala väikese varba juures olevale kinnituskohale, põhjuseks uued naelikud, mis olid liiga kitsad.

Kokkuvõttes, ei saanud ma teha korralikult põlvetõstet ja korraliku äratõuget teha oli peaaegu võimatu. Seetõttu sellised tulemused esimese päeva aladel: 10,99 – 7.01 – 13.30 – 1.82 – 49,87.  Ebaõnn oli suur!

Teiseks päevaks andis pompooni pinge järele (lõhkes) ja ma suutsin nii palju kosuda, et kuidagi normatiiv välja pigistada. Tegelikult tuli see üpris lihtsalt, kui valud välja jätta. Teivast hüppasin viimase kolme aasta pehmeima teibaga ja 1500m põhimõtteliselt tuikusin läbi. Tulemused teisel päeval: 16,19 – 39.34 – 4.47 – 54.03 – 4:40,45. Punkte 7268.

Pärast seda tuli kiirelt taastuda ja võtta uuesti kapist välja vanad kaugusenaelad.

Juunis jõudis Ameerikast tagasi Maicel Uibo, kellega tegime koos mõned head trennid. Tema tagantsurumisel ja initsiatiivil suutsin näiteks kohe esimesel ühisel teibatrennil võtta uuesti kasutusse teiba, millega oleksin pidanud trennis koguaeg hüppama, et siis võistlustel jäigem teivas võtta..

Kõik töö u23 EM-i jaoks oli ära tehtud, aga  nädal enne võistlust  suutsin ikkagi midagi kahtlast külge saada, nimelt oli mul kerge kõhuviirus, millega kaasnes väike palavik. Ma ei oska öelda, kuidas see teisi alasid mõjutas, aga kuulis kaotasin kindlasti pool meetrit kui mitte rohkem!
 

TAMPERE 
Võistlus algas hästi, olin puhanud ja tunne oli hea (jalg oli kerge). Olin 100m stardis viimases jooksus ja kui nägin, et jälle on vastutuul, olin ette veidi pettunud. Aga meie jooksu ajaks tuul pöördus, oli taganttuul, mida lõpuosas polnud üldse tunda. Suutsin jooksu võita ajaga 10,80 ja saada sellega ka esimese alavõidu tiitlivõistlustel. See tähendas seda, et esimest korda sain kanda kollast nimemärki!

100m finaal Tamperes

Kaugushüpe ei olnud nii sujuv kui oleks võinud. Proovikatsetel tundsin, et täna võib tulla hirmus pauk, kuna jalg oli ülimalt kerge! Kahjuks läks jooksurütm täielikult paigast ära ja elus esimest korda pidin tulemuse kirja saamiseks hüppama kindla peale alles kolmandal katsel. Õnneks tuli okei katse, kindla peale hüpatud küll, aga ikkagi okei. Tulemus 7.16.

Kuul, nagu eelnevalt mainitud, oli väga raske, jõudu ei tundnud sees, aga seda ka võibolla sellepärast, et pidin otse kaugusest kuuli tõukama minema, ilma väikese 30min söögipausita. Tulemus 13.15

Ja siis see saatuslik kõrgushüpe! Tagantjärele arvan, et põhjuseks, miks ma kõrguses jalga väänasin, oli liiga suur tahe. Tunne oli tõesti vägev, viimane trenn oli võimas! Nimelt olin eelneval trennil hüpanud 6 katset, neist viis olid paremad kui eelnev treeningrekord ja kõrgeim kõrgus, mida proovisin ja mille ületasin oli 1.88.

See andis palju lootust ja võibolla just kirg, millega sellele alale lähenesin, põhjustaski jala väänamise juba esimesel proovikatsel!

Tundsin kohe, kui matile maandusin, et nüüd on midagi väga pahasti. Jalg läks paiste sekunditega ja valu läks suuremaks minutitega. Edasi oli must auk. Kurbus.
 

Järgmised nädal aega kõikusin karkudel, siis sain arstilt saapa, mis aitas liikuda veidi paremini, kuigi see oli ikka väga valulik. Esimene MRT uuring näitas, et viga olid saanud sidemed, mõni ka katki läinud ja tekkinud oli luuturse, mille kohta arst ütles kohe, et taastumine sellest võib võtta kaks kuud.  Tegelikult annab see siiani tunda, tõsi, nüüd juba veidi vähem, aga siiski, möödunud on 6 kuud!

SÜGIS

Sügisel alustasin iseseisvalt treenimist. Oma plaani ja Ameerika plaani kokku segades tuli välja päris vihane ettevalmistus, mida tegin 4 nädalat. Siis ühel päeval oli võimalus treenida koos Pascaliga. See sobis ja nii jäimegi koos treenima kuni ta tagasi Saksamaale läks. Mulle meeldis ja seepärast küsisin treener Anderi Nazarovilt, et kas oleks võimalik nendega jätkata ja ta oli nõus. Metsatrennid koos Ksenija Baltaga olid päris mõnusad ja hallis ka me ennast tagasi ei hoidnud. Lõike sai joostud rohkem kui viimasel kolmel sügisel kokku.

Kahju, et ei saa seda kõike talvel ära kasutada, kuigi mingi võimalus vahest veel on ennast proovida ka talvel.
 

AMEERIKA
Juba veidi enne Tampere võistlust sain tegelikult aru, et lootus augustis Ameerikasse Arkansase Ülikooli õppima minna on kadunud. Miks? Sest tegin aprillis TOEFL testi ja ei saanud vajalikku punktisummat.  AGA ma ei muretsenud, sest treener ütles, et ei ole vaja testi uuesti teha.  Olin sellega rahul ja hakkasin mõtlema ärasaatmispeole ning oma tulevikule Ameerikas. Hiljem selgus, et nii lihtsalt siiski asjad ei käi, ikka on vaja nõutavalt tasemel test teha, aga minu jaoks oli siis juba hilja - aeg sai otsa.

Leppisime treeneriga kokku, et lükkame mineku Jaanuari.  Selleks pidin tegema uuesti  TOEFL testi, et asi oleks kindel. Test toimus novembris, harjutasin seekord korralikult, aga mõned päevad enne testi ütles  treener, et kardan, et jätsid testi liiga hiljapeale ja me ei saa sind ka jaanuaris võtta ( tegelik põhjus, usun ma, oli selles, et olin vigastatud, mu vigastus ei olnud soovitud kiirusega paranenud ja nad ei julgenud mind  võtta). Ma veel tõestan neile, et nad tegid vea!

Igatahes hakkas minu jaoks nüüd väga pingeline aeg, hakkasin igaks juhuks kohe uut kooli otsima.

Rääkisin Markus Leemeti kooliga. Kooliga, kes saatis alguses kutse mulle, aga ma soovitasin neile  Markust.  Nad hakkasid kohe asju ajama ja ütlesid, et saame hakkama, lihtsalt pead visiidile tulema ja ühe kiire keele testi kohapeal tegema. Tegin selle ära probleemideta. Viimaseks asjaks jäi viisa tegemine, mis möödus tänu vahepeal saabunud pühadele ka väga ärevalt, aga kätte ma ta sain ja ostsime ära ka ühe suuna piletid.

Markus ja Karl Robert

 Tundus, et kõik on korras, aga ikka veel oli saatusel mulle midagi varuks. Nimelt kolm päeva enne äralendu sain uudise Soome arstilt, kes hindas mu parem hüppeliigese seisu nii kehvaks, et soovitas sellele kohest operatsiooni ja lisaks 3-kuulist puhkust vasakule jalale.  Õnneks jäi Eesti arst teisele arvamusele ja soovitas siiski lennata ja nüüd on ka Ameerikas öeldud, et esialgu operatsiooni vaja ei lähe, et see võib veel iseparanemise teel üle minna.

Kas ta üle läheb, sellele garantiid Ameerika arstid ei andnud, aga vähemalt lootust andsid!

Jalad Ameerikas

Loodetavasti juba lähinädalad näitavad, kuhu poole asjad tegelikult liiguvad. Talvehooajal igatahes mitmevõistlust ei tee. Väike plaan on, et ehk saan joosta 60m, 400 teadet või näiteks 800m, aga seegi selgub lähimate nädalate jooksul.

Selline oli möödunud 2013 aasta läbi minu, Karl Robert Saluri, silmade. Loodan väga, et elu uuel mandril tuleb emotsionaalselt positiivsem ja fännidele meelepärasem. Tänan kõiki, kes minusse usuvad ja kes mind nii nõu kui ka jõuga sel teel toetanud on.