Vanaema kuulis esmaspäeval, 14. märtsil Vikerraadios rääkimas oma armsat Robikest. Rõõm oli tohutu, aga sinna kõrvale mahtus natuke imestust ka: "Hääl on tal justkui mehisemaks muutunud Ameerikas," leidis vanaema.
Olen ise ka nüüd vist juba oma kümme korda kuulanud ja jälle üle kuulanud Juhan Kilumetsa tehtud intervjuud, kus oli jutuks Robi minevik, hetkeseis ja tuleviku plaanid. Nii hea oli kuulda, et kõik tema unistused on alles! Mitte, et ma selles kahelnud oleks, aga kuulda teda ennast seda selge häälega välja ütlemas, see tekitas isegi veidi kõhedust. Võib-olla sellepärast, et varem olid unistused kauged, aga nüüd jõudis kohale, et kauge on liikunud tegelikult juba üsna lähedale.
Kõige soojema tunde tekitas minus muidugi teadmine, et ta ootab. Et meie otsus sinna sõita annab talle lisajõudu ja ta tahab jätkuvalt, et me näeksime ja saaksime vahetult kaasa elada tema järgmisele võistlusele. Tegelikult sirutaks selle peale kohe tiivad välja ja lendaks kohale, aga ei, kõigeks on oma aeg. Seniks kuulan parem jälle intervjuud ja loendan näppudel päevi, mis äralennuni jäänud on.
Me oleme suutnud palju, iga üks eraldi ja lõpuks ikkagi kõik koos. Vend Siim Kaarel ja õde Marta Helena jäävad kindlasti meile pöialt hoidma ja kaasa elama siia Euroopasse ning meie koos Kata Mariaga lubame, et toome Ameerikast teieni kõik põnevamad hetked. Kõigile, ka neile, kes ei usu... ;)
Me oleme suutnud palju, iga üks eraldi ja lõpuks ikkagi kõik koos. Vend Siim Kaarel ja õde Marta Helena jäävad kindlasti meile pöialt hoidma ja kaasa elama siia Euroopasse ning meie koos Kata Mariaga lubame, et toome Ameerikast teieni kõik põnevamad hetked. Kõigile, ka neile, kes ei usu... ;)
No comments:
Post a Comment