Total Pageviews

Thursday, May 5, 2016

10 paari spordijalatseid Kose kergejõustikuklubile

 
Enne kui Ameerikasse hakkasime lendama, palus Robi, et võtaksime võimalusel kaasa maksimaalse suurusega pagasid, sest tal oleks üht-teist koju saata. Tänu sõbranna Janikale saime kaasa võtta kaks suurt reisikohvrit, mis olid täis minnes ja samamoodi tulles.
 
Robi poolt jõudis kotti  mitu paari naelikuid ja heitesusse sooviga, et toimetaksime need Kosele, tema esimesse spordikooli. "Mina neid enam ei kasuta, vahest kuluvad ära Kosel mõnele praegusele õpilasele," lootis Robi.
 
Ema süda sulas, sest meelde tulid ajad, kui pidasime dialooge teemal, kas kuuli tõukavad sussid või mehed.  Nende dialoogide taga ei olnud ema mõistmatus, vaid teadmine - meil ei jätku raha, kas söök või sussid?
 
Kuidagi me ikka kombineerisime või siis aitas kombineerida klubi. Igatahes mäletan hästi neid nn kasvurõõme ja tõelist rõõmu esimeste kaugushüppe naelikute või heitesusside üle.
 
See tundus uskumatu, kui palju erinevaid spetsiaalseid jalanõusid oli vaja kümne ala tegemiseks. On nüüd rohkemgi, aga enam ei oma mina sellest ülevaadet. Robi omab ja leiab, et osa on üle.  
 
Reedel, 6. mail lähen Kosele heitjate päevale, otsin üles Robi kunagise trennikaaslase ja praegu samas koolis noori juhendava Sander Pritsu ning tema esimese hooandja, mitmevõistluse teele suunaja, kergejõustikuklubi Kose 2000 treeneri Ando Algre, et anda neile üle nende koolist tuule tiibadesse saanud 10-võistlejalt 10 paari jalanõusid, millest keegi võiks uut rõõmu tunda, millega keegi saab heita või tõugata, joosta, hüpata, oda visata,  ja edasi areneda. Kulumisaste jalanõudel on erinev, aga kulutamisruumi on nende kõigi puhul veel küllaga.
 
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal,
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha..
                           (K. Ristikivi)


No comments:

Post a Comment