Kuidas me Kataga Ameerikat avastasime..

.. ehk sellest, mis toimus meiega Ameerikas enne ja pärast võistlusi.

Georgia kõrgeim mägi MT Yonah vallutatud

Võtsin kaua hoogu, et teha kokkuvõte kogu meie reisist Ameerikasse, mis hakkas enne ja lõppes pärast võistlust, kuni jõudsin ära oodata Kata Maria kokkuvõtte tema Facebooki lehel. Teadsin ta kommet selliseid kokkuvõtteid oma reisidest teha ja neid sõpradega jagada. Sain nüüd loa, et võin jagada ja täiendada tema sõnu ka siin, blogis. Et oleks talletatud ja taasloetav ka hiljem ja ka neile, kel FB lehele asja pole.

Kata Maria: Veetsime USAs kaks esimest aprilli nädalat. Reisil oli ainult üks eesmärk - näha kuidas väike vend oma elu elab, kuna viimasest kohtumisest oli möödumas juba pea 2 aastat. Kõik muud vaatamised ja tegevused olid lihtsalt boonuseks.

Reisikaaslaseks oli ema, reisivahendiks üle ookeani lennuk, USAs laenutasime auto. Lennukiga sõitsime Virginiasse (Washington DC) ja sealt autoga läbinelja osariigi Georgiasse (Athens). Lennupiletid saime üsna soodsalt, autorent kaheks nädalaks oli 300 dollarit. Ameerikasse ei saa, kui pole viisat või ESTA taotlust täidetud. Midagi rasket sellega seoses polnud, pead saatkonna kodulehel kinnitama, et pole terrorist ja maksma paarteist dollarit, et nad sellega nõus oleks.

Esimesed päevad olime Washingtonis, peatusime ema tuttava juures kes tutvustas meile Washingtoni peamisi vaatamisväärsusi. Esimesena käisime kuulsas kirsiaias, nimelt kinkis Jaapan 1912. aastal USAle kirsipuid ja nüüd on neid seal juba üle 3000. Täiesti juhuslikult sattusime linna ajal, kui kirsid olid õites ja saime tunnikese jalutada Potomaci jõe äärde ehitatud järve ümber. Otse seal kõrval on ka kõik ülejäänud vaatamisväärsused - Washingtoni monument, Valge Maja ja minu lemmik - National Mall. Ei olegi lõpuni kindel, miks seda Lincolni memoriaali ja Kapitooliumit ühendavat parki nii nimetatakse, aga üliäge on see igatahes. Kahe hoone vahemaaks on pea 3 kilomeetrit ning mõlemal pool teed on selle kolme kilomeetri sees kõige imelisemad muuseumid, avatud täiesti tasuta kõikidele külastajatele. Ilmselgelt oleks vaja kõikide nende muuseumite läbi vaatamiseks kauem aega kui meil oli. Jõudsime põgusalt tutvuda ainult kahega - Loodusloo muuseumi ja Ameerika indiaanlaste muuseumiga. Olen kahe käega selle poolt, et kunst ja kultuur kuulub rahvale ning muuseumites olevad rikkalikud varad võiksid olla kättesaadavad kõigile. Seega rohkem tasuta muuseumeid!

Washingtonist Robi juurde sõitsime 2 päeva, tagasitulekule kulutasime ühe.
Nagu Robi korduvalt ütles: “Best car in the world - rental car”. Maakeeli siis parim auto maailmas - rendiauto. Peamiselt on selle väite taga muretus, mis Robi puhul tähendas, et kui rooli sai, siis sõitis üsna hooletult. Ja kui kedagi väga huvitab, mis auto saab Washingtonist kaheks nädalaks 300 dollariga, siis meil oli see Nissan Altima.

Bensiin on odavam kui kodus, müüakse aga gallonite mitte liitritega. Seega siis 1 gallon on 3.78 liitrit ja ühe galloni hind kõikus olenevalt osariigist 2 dollari ümber. Kõige pikem ots, mis päevaga tegime oli 600 miili ehk 965 kilomeetrit. Kestis see täpselt 10 tundi koos 3 vahepeatusega.

Liiklemine ise on tegelikult väga lihtne, sildid on arusaadavad, kiirteed mugavad, kaasliiklejad üsna okeid. Mugav oli ka väljapääsude süsteem, enne igat kiirteelt mahasõitu on sildid, mis ütlevad, mis toidukohad, ööbimiskohad ja bensiinijaamad mahasõidul on. Nii et kui kõht on veidi tühi, vaatad lihtsalt millises exitis kõige msobivamad asjad on. Ja sealt tagasi kiirteele saada on ka väga lihtne. Seega kindlasti soovitan autot sõiduvahendiks.

Paljud on kindlasti kuulnud, et USAs pole ühtegi kõnniteed ja autoga käiakse isegi kodulähedases toidupoes. Esimene osa ei ole tõsi, teine osa võib-olla on, sest kodulähedus on seal veidi erinev mõiste ja toidupoes asjad nii suured, et käe otsas on neid keeruline pikalt talutada.

Ülikoolilinn Athens, kus Robi elab, on aga väga mõnusalt täis kohvikuid ja jala käivaid inimesi. Mõne vaatamisväärsuse leidsime ka, näiteks puu, mis kuulus iseendale (st eelmine omanik pärandas puud ümbritseva maa puule). Või siis kahe toruga kahur, mis kõrvalseisva teatetahvli kohaselt ikkagi väga ei töötanud. Või kogu ülikooli linnak täis erinevaid ajaloolisi infotahvleid. Näiteks oli Georgia ülikool esimene ülikool Ameerikas, kuhu lubati valgete inimeste kõrval 1961 aastal õppima esimesed kaks mustanahalist.

Robi viis meid ka Georgia osariigi suurimasse linna, 1996. aasta olümpialinna Atlantasse, kus elab üle 5 miljoni inimese. Liiga kaua me seal ei hullanud, vaatasime üle linnast pärit Martin Luther Kingi memoriaali, käisime Olümpiapargis, Coca Cola tehase pargis ja veidi niisama linnaõhku nuusutamas. Lähedal oleva Stone Mountaini vaatasime ka üle, mis iseenesest polegi mägi, pigem hiiglaslik kivitükk. Kõrgus üle 250 meetri ja pikkus üle 500 meetri. Selle kivi sisse on graveeritud kolm tähtsat kodusõjaaegset konföderatsiooni pealikku ning ilmselgelt on see seotud ka Ku Klux Klani toreda tegevusega.

Kuna Robi ja Morgani üheks ühiseks lemmiktegevuseks on matkamine, siis võtsid nad pärast võistlusi meid kaasa üht mäge vallutama - Mt Yonah on nüüd me jalge all olnud! Yonah tähendab muide tšerokii keeles karu, seega peaaegu nagu Otepää (karu pea), aga veidi siiski kõrgem kui Otepääl asuv Munamägi.

 Enne minekut teadsime toidu kohta oodata, et kõik, mis on tervisele halb, on odav, aga mis on tervislik, on kallis. Kohale jõudes selgus, et see “kallis” tähendab siis umbes sama hinda nagu Eestis ja see “odav” tähendab siis ka umbes sama hinda nagu Eestis.. Ei kõla nagu liiga loogiliselt, aga nii oli..
Osade asjade puhul on hinda tegelikult keeruline arvestada, sest Eesti poodides on pakendid ikka tunduvalt väiksemad. Meil on keeruline leida poest kanafileepakki, kus oleks sees rohkem kui kaks fileetükki. Seal on raske leida väiksemat kui viie fileega pakki. Liitristes pakkides piima või mahla praktiliselt ei müüda. Ja kui tahad kaasa osta paki butter nutteri küpsiseid (Kata tahtis), pead ostma 18-pakiga paki.. Ei kõla loogiliselt, aga üldjoontes, mida rohkem seda uhkem.

Tegelikult on kogu USA meie jaoks kujuteldamatult suur. Osariik, kus Robi elab on näiteks juba üksi oma pindalalt kolm korda suurem kui Eesti (Georgia 153000 km2 ja Eesti 45000km2) ning ka rahvaarvult 10 korda suurem.

Kui veel toidul peatada, siis väljas söömas käisime samuti, enamjaolt sõime salateid, korra proovisime hamburgerit, oli täitsa okei. Ühe korra ka võileiba, mis tegelt on nagu hamburger, aga kuna veise-sea asemel oli vahel kana, nimetati seda võileivaks. Mulle sobis. Georgia ehk siis lõunaosariikide toit on üsna tugevate Mehhiko mõjudega. Ema sai seda tunda oma hamburgerivaliku peal.

Ise süüa tehes, mõtlesime rohkem sellele, mida Robi ja Maicel trenni ja võistluste jaoks vajavad. Saime aru, et poiste menüü koosnebki banaanidest, bataadist, kanast, kalast ja eri sorti salatitest. Mis seal ikka, õppisime bataati küpsetama ja peab tunnistama, et oli väga maitsev. Eestist võtsime poistele šokolaade (ainult piimašokolaad või piimašokolaad pähklitega), kohukesi, kohupiima ja Muhu leiba. Kui kõik muu neid rõõmustas, siis leib ei tekitanud mingeid emotsioone. Sõime ise ära ja kiitsime valjul häälel, et nad vähemalt aru saaksid, millest loobuvad.

 

 

Teadu poolest ei ole Robi USAs ainult friikartulite pärast, see on hoopis koht, kus ta saab kõige vabamalt tegeleda sellega, mida üle kõige armastab. Seega kümnevõistlus ja sport on see, mis ka meie päevakavast välja ei jäänud. Kui plaanisime emaga reisi, siis oli kindel mõte minna ajal, kuhu jääks ka mõni võistlus. Sobis ka kohalik, oma kooli võistlus. Nüüd on muidugi selge, et paremat aega ei oleks me valida saanudki, nägime ühe reisi ajal ära nii Robi kui ka tema tüdruksõbra Morgani (kes tegeleb sportvõimlemisega) võistlused. Kui Eestis on populaarsem iluvõimlemine, siis USAs just sportvõimlemine. Väga lühidalt koosneb see neljast osast - poom, rööbaspuud, kits ja vabaharjutus põrandal. Koordinatsioon, tasakaal ja tugevus, mis siin vaja lähevad, on võhikule uskumatud.

Robi elab Ameerikas üliõpilaste spordistipendiumiga, mille sisse mahub korter tudengitele mõeldud ridamajade rajoonis, kus nad koos Maiceliga elavad. Kummalgi on oma magamistuba koos tualeti ja vannitoaga, köök ja elutuba on ühine. Georgias veedetud ajal kasutasime meie Robi tuba ehk elasime Robi ja Maiceli kodus. Aitüma võõrustamast!

Üliõpilastele on tegelikult ses linnas palju erinevat sorti maju, esialgu elas Robi täitsa tavalises ühikas, nüüd elab veidi uhkemas rajoonis, kuhu pääseb ainult kiibiga. Sellele territooriumile mahub mõnus puhkeala koos basseini ja võrkkiikedega, tennise- ja võrkpalliväljak, autopesu võimalus, grilliplats roheluses ja muud toredused.

Elamiskulud on Athensis tunduvalt kallimad kui meil. Raha eest, mis seal läheb ülikooli linnas korteri üüriks, saaks Tallinna kesklinnas väga korraliku korteri üürida. Õppemaks on ka suur (eriti Eestiga võrreldes) - Georgia osariigist pärit õpilastel 11000 dollarit aastas ja väljast tuljatel 29000 dollarit (pluss elamine, toit ja õpikud). Aga nagu öeldud, Maiceli ja Robi kulud katab Ameerika ülikoolide spordistipendium.

Robi ise elas meie sealoleku ajal Morgani üliõpilas-majas, mis näeb välja nagu ilus väike omaette maja, kus elavad koos kolm kuni neli tudengit, igal ühel oma tuba koos olmeruumidega. Selliseid maju oli seal terve rida. Lisaks, nagu me aru saime, on nad mõlemad alati oodatud külalised nii Morgani isa kui ka ema juures. Meiegi käisime mõlemal külas, imetoredad inimesed.

Iiris Saluri: Kui Robi kaks aastat tagasi Georgia ülikooli kohale jõudis, siis esimese asjana andis ta teada, et tal on otsekohe vaja osta mopeedi, kuna vahemaad ülikooli hoonete, staadioni ja kodu vahel on tema sõnul nii suured, et ilma ratastel abivahendita ei suuda ta õigeks ajaks kuskile kohale jõuda. See soov tundus jabur ja täidetamatu, kuna olin kõik oma olematud säästud mängu pannud ja sõpradelt lisa laenanud, et teda üldse oleks võimalik Ameerikasse saata ja maksta ära kooliskäimise algusega seotud kulud. Nüüd ise kohapeal olles, oma silmaga vaadates ja oma jalaga vahemaid üle mõõtes, sain toonasest kärsitust tekitavast soovist aru küll.

Arusaamise kinnituseks lubas Robi ühe juba otsapidi uuesti müüki pandud kaherattalise mootorsõidukiga mul oma võistluste eelõhtul isegi proovisõidu teha, mida ta tõenäoliselt pikka aega kahetses. Või.... on nüüdseks aru saanud, et vahest oli see hoopis järgneva kahe päeva edu saladus – juhtus nii, et enne kui keegi reageerida jõudis oli ema koos rattaga põrutanud äärekivi otsa ja maandunud asfaldisele kõnniteele. Viga sai nii ratas kui ka ema. Kumbki õnneks mitte hullult, aga kindlasti piisavalt, et mõtted võistluste eelõhtul mujale kui kohe algavale võistlusele suunata.

Õnneks jäi see ainsaks veriseks vahejuhtumiks Ameerikas. Ülejäänud päevad pakkusid veidi pinget ja palju rõõmu, häid emotsioone, uusi tuttavaid ja ääretult meeldivaid inimesi.