Total Pageviews

Saturday, September 10, 2016

Kose spordikooli ähvardab sulgemine

Robi esimene treener Ando Algre ja Moonika Kallas koos Robi saadetud kingitusega
Paar nädalat tagasi sain Robi esimeselt treenerilt kõne. Jutt algas tühjast tähjast - kuidas Robil läheb, mis teeb, mida võiks ja sekka mõned head nõuanded, mis lubasin ja andsin edasi. Mõned viisakused veel vahetatud jõudis jutt sisuni - Kose spordikooli ähvardab sulgemine!
 
See tundus uskumatu! Kas tõesti jälle laste arvelt? Äkki on siin tegemist lihtsalt mööda rääkimisega, mõtlesin esiti? Kui nii, siis miks on hakanud inimesed spordikooli jätkamise nimel allkirju koguma ja andma?
 
Saatus viis mind kokku inimestega, kes infole ligemal ja kes kinnitasid, et jutul on pinnast, selline plaan vallal tõesti on, sest raha on vähe ja kui vald tahab gümnaasiumi osaga jätkata, siis tuleb kuskilt kokku tõmmata. Aga miks mitte muusikakool, uurisin? Vastuse sain ka. Kuulsin, et spordikool pole nagu päris kooli moodi kool, neil pole avaaktust, lastevanemate koosolekuid ega ülevaatusesinemisi nagu on muusikakoolil.
 
Tuleb tunnistada, et lastevanemate koosolekuid ega avaaktust spordikoolis tõesti ei olnud, aga see ei tähenda, et ei oleks olnud lastevanematega suhtlemist. Ülevaate kontserdid toimusid erinevatel võistlustel ja kooli lõpetamise tunnistus anti kaasa koos muude tunnistustega.
 
Võib-olla ma ajan jonni, aga mulle valla mõte ei meeldi. Minu meelest on vale panna lapsevanemad, lapsed ja kogu valla rahvas valiku ette kas gümnaasium või spordikool. Isegi kui tegelik sporditegemise võimalus alles jääb, siis tähendab see kindlasti hinnatõusu, mis tuleb kinni maksta lapsevanematel.
 
Ise valisime, õigemini ma ise valisin Robile edasiõppimiseks Kose just nimelt spordikooli pärast, sest kuigi me elasime ja elame Raplamaal, ei olnud meile kättesaadavas kauguses mitte kusagil mujal kui Kosel võimalik tegeleda kergejõustikuga ja seda taskukohase tasu eest ka minusugusele paljulapselisele üksikvanemale, kes pere eelarvega pidi omal jõul toime tulema. Te ei kujuta ette, kui suur asi see oli ja on, kui sa näed, et su laps on sattunud tegelema õige alaga ja sa saad talle seda võimaldada.
 
Isegi kui vallas arvatakse, et ega sporditegemise võimalus ei kao, tuleb lihtsalt klubi, siis teades juba praegu, mis on klubide hinnad, seda eriti lastele, ei ole ma kindel, et sporditegemise võimalus pärast tavalisi kehalise kasvatuse tunde kõigi jaoks enam samavõrra kättesaadav on. Ka meie tegime omal ajal valikuid. Kõige suurem ja raskem ja siiani mu südant rõhuv valik oli söök. Mul ei olnud võimalik anda Robile kaasa nii palju raha, et ta saaks iga kord pärast kooli, enne  trenni või pärast trenni enne bussi käia näiteks Kose sööklas söömas. Tean, et ta kõht oli sageli väga tühi, aga  süüa ei saanud enne kui koju jõudis ja koju ei saanud jõuda enne kui tuli buss. Õnneks kodus oli alati süüa! See oli kompromiss.  Selle neelasime alla, sest vähemalt trennis sai käia, kuumaks oli jõukohane ja see oli kõige olulisem. Kose spordikoolist sai Robi igavese armastuse spordi vastu, sai 10-võistluse pisiku ja baasi, mille pealt on olnud võimalik edasi purjetada.
 
Haldusreform on hoos, Kose on oma liitmisi juba teinud. Lubatakse suuremaid ja tugevamaid valdu, aga milleks? Et suurema hooga rahvast üle sõita. Ma ei tea, kui palju täna spordikoolis lapsi käib või kui palju seal lapsi käima peaks, aga tean, et kui on traditsioon, kui on järjepidevus, siis pigem võiks leida teid selle hoidmiseks ja tugevdamiseks kui ühe hoobiga lammutamiseks.

Robil on hetkel õnneks kõik kontrolli all. Pärast Olümpiat tuli õppetööga alustada ja tasa teha olümpia tõttu tekkinud võlad, aga need asjad olid teada, nendega oli arvestatud ja nendega saab õige mees ise hakkama. Kui rääkisin talle Kose valla ideest spordikool sulgeda, siis kinnitas, et kui selle otsuse vastu on vaja ja abi tema allkirjast, siis selle ta saadab. Lisaks võib arvestada meie pere teistegi allkirjadega.
treener Tõnu Kaukis koos Robi ja poiste tänukingiga
Oma allkirjad oleksime andnud küllap ka treener Tõnu Kaukise toetuseks, kes arusaamatul põhjusel Audentesest kinga sai, aga mõned asjad tulevad veel suurema üllatusena - sa saad asjast teada alles siis kui pauk on käinud ja teha pole kõige vähematki. Loodan, et on veel kohti ja noori, kellele kogemustega meeste kogemused ära kuluvad ja kes neid väärtustada oskavad. Meie poolt veel üks tänu. Tunnen vaid kergendust, et minu lapsed neist reformidest enne välja jõudsid kasvada.  
 

No comments:

Post a Comment