Total Pageviews

Saturday, January 28, 2017

Fayeteville 7-võistluse teine päev

Võistluse nimi on muidugi Razorback Invitational, mis toimub Fayetevilles Arkansase osariigis. Aga kas see on kõige olulisem siit kaugelt vaadates? Kindlasti mitte. Oluliselt olulisem on, et täna jookseb samal võistlusel 60m tõkkeid ja tõukab kuuli veel kolmaski Eesti mitmevõistleja Rauno Liitmäe, kes on samuti suundunud õppima ja sporti tegema Ameerikasse. Rauno õpib Missouri ülikoolis. Suur tänu talle selle pildi eest, mille ma sotsiaalmeediast leidsin.  

Markus, Rauno ja Robi
Muhu poiss Rauno mitmevõistluses seekord kaasa ei tee, aga tema üksikalade tulemused pakkuvad ikkagi huvi.
 
Esimese päeva lõpetas Robi kolmandana punktisumma 3241 (6.85; 7.29; 14.39 ja 1.85)
Markus asetus kuuendale kohale punktidega 3040 (7.05; 6.83; 13.17; 1.91)
 
Teine päev ja
60m TÕKKEID
Juhhhuuuu! Rekordit ei tulnud aga ilus aeg ometi. Robi läbis distantsi täna ajaga 8.32.
Markus oli peaaegu sama nobe, täpsemalt mõõdeti talle 8.34.
Devon on omaette klass, jooksis ajaga 7.93 ja läks uuesti võistluste liidriks.
Seis enne teivast on selline:
 
TEIVASHÜPE
Lemmik põnevusala on alanud. Siin ikka juhtub. Sul kas on teiba päev või ei ole mitte.
Markus valis algkõrguseks 4.15, mille ületas teisel katsel ja kahjuks täna nii ka jäi.
Devon alustas 4.35 pealt ja hakkas sealt edasi matkama ületades kõrgusi kord esimesel, kord teisel, kord kolmandal katsel. Tema puhul on kõige olulisem Lindonist mitte maha jääda. Mõlemad mehed jäid pidama pärast kõrguse 4.75 ületamist.
Robi sai oma algkõrgusest 4.45 jagu samuti teisel katsel. 4.55, 4.65 esimesel ja nii jäi. Selleks korraks pold vist rohkem vaja.

Rauno Liitmäe jooksis samal ajal 60m tõkkeid ajaga 8.66 ja tõukas kuuli 12.48.

Nüüd tuleb vähe pikem paus, sest 1000m mitmevõistlejatel algab meie aja järgi kuskil 23.35, kui lubatud ajad paika peavad.
Robi on jätkuvalt 3. kohal, punkte 4948. Oma rekordgraafikule kaotab 55 punktiga, aga teadupärast ei ole ta läinud hooaja avavõistlusele rekordit tegema. Eesmärgi 5700+ saavutamine on tema enda kätes või siis jalgades. Jah, jooksmisel tuleb jalad ikkagi kõhu alt välja ajada, kuigi teise koha püüdmine näib keeruline ja tagant kellegi ohustamine ka ebatõenäoline.
Seis enne viimast ala.
 
1000 MEETRIT
Tehtud! Võib minna õhtule. Robi jooksuaeg 2.42,29 tagas kolmanda koha, jättes teise koha mehe vaid 9 punkti kaugusele ja 5800-st punktist puudu 4 silma. Avavõistluse eesmärk 5700+ sai aga kuhjaga täidetud.  Olgu siis pika keerutamise peale punktisumma otse ka väljakirjutatud - 5796.
Markus, tundub, jooksurajal enam liiga ei kiirustanud, aeg 2.58,69 tagas lõpuks 8. koha ja andis punktisummaks 5274.
Devon tõi oma koolile kindla võidu, seekord piisas selleks punktidest 5881.
 
 
Mis nüüd järgmiseks ees ootabki? Vahelduseks midagi hoopis teistsugust, midagi eriti põnevat, kuhu ema oma blogiga ligi ei pääse. Maicelist saab ametlik naisemees. Robi annab oma kaua-aegse toanaabrist elukaaslase Maiceli 4. veebruaril pidulik-ametlikult üle Shaunaele.
Maicel ja Shaunae - foto Shaunae insta lehelt
Seega - poisid lendavad järgmisel nädalal pulma ja siis on oodata veebruaris piirkondlikku mõõduvõtmist, millele järgneb märtsis  NCAA.
Väga loodan, et ei Markus ega ka Robi endale neil võistlustel häda ei teinud, millest kiirelt üle poleks võimalik saada. Emal oli igatahes tore.

Friday, January 27, 2017

Robi ja Markus alustasid hooaja esimese 7-võistlusega

Markus Leemet ja Robi
Robi ja Markus Leemet alustavad täna Fayetevilles Arkansase osariigis sisehooaja esimese mitmevõistlusega. Jah, just! Sel hooajal näeme  taas jälle neid sõpru koos jooksmas, hüppamas, heitmas ja võistlemas. Maicelil sai kool läbi ja tema tegemised toimuvad nüüd mujal.

Hooaja esimene võistlus on sisseelamine ja ettevalmistuse testimine, ütles Robi.  Oma eesmärgi on ta meedias välja öelnud, seega olgu see fikseeritud ka siin: 5700+ punkti on tulemus, mille järel ta lahkuks rahulolevalt.
Markuse eesmärki nii täpselt ei tea, aga tean, et vahetult enne võistlust tabas teda miskit sorti viirus, ja seega on ime juba see, et ta suutis end nii kiiresti kokkuvõtta ja üldse rivis on. Loodame, et suudab adekvaatselt oma enestunnet hinnata ega tee endale liiga.
Georgia ülikoolist teeb kaasa ka Devon Williams - poiss, kes pole veel oma täit talenti suutnud realiseerida. Ehk sel hooajal.

Pöidlad pihku ja hakkame kaasa elama! Tulemused

60 MEETRIT
Robi jalad on jätkuvalt kiired. Aeg täna 6.85. Alla 7 sekundi jooksis ka Devon Williams 6.96.
Markus läbis distantsi ajaga 7.05. Markuse algust võib eriti tubliks lugeda, sest ta suutis oma isiklikule üsna pihta joosta, see on 7.03.

KAUGUSHÜPE
Robi esimese katse tulemuseks mõõdeti korralik 7.18, teine katse veel korralikum - 7.29 ja see jab, sest kolmas katse lugemisele ei läinud.
Markus ebaõnnestus esimesel katsel, aga teisel katsel õnneks enam mitte, tulemuseks mõõdeti 6.77, mida kolmandal katsel veel parandas ja edasi läheb siit tulemusega 6.83.
Devon sai ka tulemuse kirja alles teisel katsel ja see oli nii kõva nagu 7.60.

Kahe ala järel on pilt selline:

KUULITÕUGE
Pikka hingetõmbeaega Ameerika süsteemis mitmevõistlejatele ei anta. Kohe tuleb otsa kuulitõuge. Kunagi kui Maiceli ja Robi käest selle kohta arvamust küsisin, siis nad ütlesid, et see meeldib neile isegi enam, et on hea kui saab ühe soojaga kõik ära teha. Vaatame, kuidas seekord läheb ja kas kuul ka lendama hakkab.
Robil hakkas hästi - 14.39 esimesel katsel. Paar sentimeetrit veel ja uus isiklik. Teisel katsel tõukas end vist kuulile järele, igatahes tulemust kirja ei saanud. Nõnda ka kolmandal.
Markuse kuul lendas esimesel katsel 13.17 ja nii jääb. Teistest katsetest lisa ei tulnud.
Devon tõukas esimesel katsel 13.66 ja siis ikka enam ja enam, kuni jäi pidama 13.98 juurde.
Alavõidu võttis Lindon Victor sellise tulemusega nagu 16.26. Kõlab nagu kuulitõukaja.

Pilt enne esimese päeva viimast ala sai nüüd selline:

Lindon Victor heitis end napilt teiseks. Arvestades tema kõrguse isiklikku, julgen ennustada, et päeva lõpuks on liidrisärk selle mehe seljas. Aga päev pole veel lõppenud. Robi tundub hetke seisuga liikuvat omas graafikus, ehk siis tulemuse suunas, mis lubaks hea tundega sellelt võistluselt lahkuda. Päev on siiski noor ja neli ala veel ees. Nende hulgas ka kaks "lemmikala".

KÕRGUSHÜPE
Robi alustas ettevaatlikult, valis algkõrguseks 1.76, mille sai üle ja siis liikus edasi 3 cm kaupa kuni jäi pidama 1.85 peal. Ei jaksa ta oma sprinteri p...d latist üle vedada ilma latti alla toomata.
Markus alustas 1.82 pealt ja liigub sealt edasi üsna kindlalt kõrgemate kõrguste suunas. Ühe komistusega kõrguseni 1.91 välja ja nii jäi. 1.94 täna ei alistunud.
1.82 oli ka Devoni algkõrguseks ja temagi jäi pidama 1.91 peal.
Lindon Victor hüppas oodatult 2 meetrit täis ja asus avapäeva järel selle võistluse liidriks.


Robi liigub praegu kindlalt eesmärgi graafikus oma 3241 punktiga. Enda 7-võistluse rekordile (5856 punkti) kaotab hetkel 64 punktiga, mis tähendab, et 5700 ja + on kindlas käeulatuses. Kui veab, tuleb hommikuks ehk mehelt eneselt ka mõni comment ja ehk isegi Markuselt, kes on teinud väga ilusa võistluse, kui arvestada, et veel nädala esimesel poolel oli ta palavikuga maas.

Robi sõnul kinnitas esimene päev talle, et mootor on hea, aga detailid roostes. Rooste on vaja maha nühkida märtsiks, sisehooaja olulisemaks võistluseks, mil peaks kõik alad õnnestuma kui õlitatult.

Saturday, January 21, 2017

2017 sisehooaeg avatud

Georgia ülikooli plakat
Ema on olnud vahepeal talveunes ja sestap vahest fännid ei teagi, et selle hooaja esimene proovivõistlus on tegelikult juba seljataga. Nimelt pandi 7. jaanuaril korraks seljad kokku, et näha ja märku anda, mida kellelt on oodata. Robi ütles oma kokkuvõtte postituses juba ära, et ärgu keegi kohe jaanuari alguses liiga palju lootku, sest tema jaoks esimene tõsisem proovivõistlus on jaanuari lõpus e 28.-29., kui Fayetevilles Arkansase osariigis toimuvad hooaja esimesed mitmevõistluse võistlused, aga olgu siis tagantjärele ära toodud ka esimese katsevõistluse tulemused.
 
60m tõkkeid läks aia taha. Eestist ei saa aru, mis juhtus, aga aeg 8.57 polnud isegi Robi jaoks enam miski aeg. Seletus saabus mehelt endalt: probleem oli olnud esimeses pakus, mis stardis lahti tuli. See ei olnud mitte esimene kord. Lubas õppida ja pakke rohkem kontrollida.
 
Teivashüppes kaks katset õnnestus, tulemuseks kesine 4.50. Selgitus selle päeva hüppe kohta ütles, et ühtegi proovikatset teha ei jõudnud. Proovis 12 sammu pealt ja pikemate teivastega. Tunnet ei tulnud. Tulemust ka mitte.
 
Kuulitõuge oli ainus, millega ta oma avavõistlusel rahule jäi, kuigi kumm oli olnud selleks ajaks juba üsna tühi. Ainsaks kirja läinud tulemuseks oli 14.03, teisi mõõtmisele läinud katseid hindas  vähemaks ja astus seepärast üle. Aga seekord oli jõudnud soojenduskatseid ka teha, mis olid lennanud kõik 14 meetri kanti ja enam. Seega ise oli alaga Rahul.

Täna, 21. jaanuaril on taas kavas üks nö trennivõistlus, kus Robi on jälle üles antud kolmel alal, ehk siis taas 60m tõkkeid, teivas ja kuul. Saab näha, kas pakud peavad paremini, teibas tuleb tunne ja kuul lendab. Kes tahab ise tulemustega tutvuda või ka teiste tulemusi näha, see vaatab siia .
Kes sinna vaadata ei viitsi, see ootab siinsamas, kuni ema tulemused üle kannab.

60m tõkkeid nägin hetk tagasi isegi videost ja sealt tundus, et pakud pidasid, tõkked jäid püsti, aga aeg 8.62 ütleb, et äkki oli midagi korrast ära??
Robi kinnitas pärast võistlust, et oli korrast ära jah. Ütles, et ei istu talle sellised võistlused, kus kõik 3 ala toimuvad ühel ajal ja kõik alad on võistlejaid täis antud. Soojenduseks ja keskendumiseks aega ei jää. Nii oli saanud tõkkeid proovida ainult korra, mis piirdus vaid esimese tõkke ületamisega. Jooksu ajal oli saanud küünarnukiga kõrval jooksjalt ja nii ta seekord läks.

Teivashüppes jäi täna laeks 4.58. Hüppas 12 sammu pealt, kui see kellelegi olulist infot annab, aga taas, soojendus või proovikatseteks mahti praktiliselt polnud, mehi oli üles antud 22. See tähendab, et esimesed võistluskatsed olid tegelikult kui proovikatsed, algkõrgus 4.43 õnnestus kolmandal ja järgmine kõrgus 4.58 teisel katsel. 4.73 jäi püüdmata.
Enne veel, kui teivashüpe poole peale sai, algas kuulitõuke võistlus, mis tähendab, et sinna ta lihtsalt ei jõudnud ja oligi see trennivõistlus läbi.

"Eks järgmisel nädalal näeb, mis seis reaalsuses on," ütles ise, pidades silmas hooaja esimest 7-võistlust Fayettevilles. Eesmärk endale on seatud ja perele ka välja öeldud. Vaatame, kas õnnestub realiseerida. Ema igatahes jääb ootama pöidlad peos.



 

Tuesday, January 3, 2017

2016 – minu jaoks huvitav aasta

Esimesel olümpial
Jah, 2016 oli minu jaoks kokkuvõttes huvitav aasta.  Üle pika aja sain jälle tõsiselt treenida ja võistelda. Läbisin 2016. aasta jooksul rohkem mitmevõistlusi kui eelneva 3 aastaga kokku.
Võistlushooaeg algas raskelt, kuna hooaja teisel võistlusel sain teiba ajal latiga vastu põlve, mille tagajärjel tekkis luusse turse, mis kuidagi taanduda ei tahtnud. Terve sisehooaja olin sunnitud hüppealasid läbi valude tegema. Ilma trennis kõrgust hüppamata ja valule vaatamata suutsin isegi veidi rekordit parandada.  Põlvevalust sain lahti alles mais ja seda vaid tänu teistele lisandunud probleemidele. Traumasid terve hooaja vältel kogunes sedavõrd palju, et kui neid kõiki ära nimetama hakata, muutuks hooaja kokkuvõte väga pikaks.  
Sisehooaja kindlasti kõige paremaks märgiks oli märgatav kiiruse paranemine (60m – 6.78), mida võib-olla välishooajal väga näha ei olnud, sest isikliku tippvormi ajal polnud ilmaolud kiire aja jooksmiseks kõige soodsamad (100m 10.52).  Lisaks tekitas head meelt pidevalt paranenud tõkkejooks, mis on olnud üheks mu kirstunaelaks terve senise karjääri jooksul. Suutsin igal võistlusel rekordit parandada ja lõpuks ka mõistliku aja välja joosta (60mtj – 8.30). 110m tõkkejooksus on veel palju tööd teha, et ka lõpuosa kestma hakkaks. Sisehooaja lõpuks parandasin 7-võistluse rekordit rohkem kui 250punktiga (5856), mis andis lootust ilusale välishooajale.
Ainult 3 nädalat pärast sisehooaja lõppu võistlesin oma esimesel kümnevoistlusel. Kui aus olla siis tunne polnud tookord üldse hea ja kerge väsimus oli sisehooajast alles sees. Energiat andis kindlasti juurde ema ja õe kohale tulek, sest polnud oma perest kedagi näinud rohkem kui 20 kuud. Võimsa teise paevaga (v.a odavise) suutsin kokku koguda piisava punktisumma, et pääseda osalema olümpiamängudele. Terve oma senise elu olin suu ammuli vaadanud olümpiat ja unistanud, et ehk ühel päeval võistlen ka ise seal maailma parimatega. 8108p andis selleks lootust.
Number, mis avas olümpiamängude ukse
Võistlusjärgsed päevad polnud just kõige meeldivamad, kuna teivashüppes viga saanud õlg ja odas viga saanud küünarnukk olid päris halvas seisus. Järgneva 2 kuu jooksul, mil valmistusin NCAA kümnevõistluseks, tegin ainult ühe teivashüppe trenni ja lühikese hoopealt odaviske trenni. Vaatamata probleemidele oli vorm juuniks kindlasti parem kui see oli enne hooaja esimest 10-võistlust. Seda kinnitasid ka esimese päeva tulemused, olin rekordigraafikust ees rohkem kui 50 punktiga.
Kahe päeva vahel tundsin, et jalg on kange. Hoidsin jääd jala peal, et tunne paremaks läheks. Ei läinud. Hommikul oli jalg päris kange, aga soojendust tehes läks veidi paremaks. Tõkkejooks tegi jala kõvasti hullemaks ja teiba ajaks pidin juba valuvaigisteid sisse võtma, et kuidagi lõpuni teha. 1500m oli mu senise karjääri kõige valusam jooks (aeg: 4.30,14). Tahtsin pooleli jätta, kuna valu läks hullemaks, aga ei saanud alla anda, kuna olin koolile toomas tähtsaid punkte. Pärast võistlust ei saanud ei käia ega normaalselt magada, sest jala liigutamine, kõndimisest rääkimata oli äärmiselt valus. 4 päeva hiljem tehtud röntgen näitas, et olin läbinud teise päeva luumurruga. Algul oli seda raske uskuda, aga tundes kui valus oli kõndida, ei olnud väga üllatunud. Järjekordne näide, et õnn ei ole alati olnud mu ustavaks saatjaks.

Kaks kuud enne olümpiat kuulda luumurrust polnud just kõige meeldivam tunne. Esimene mõte oli, et 3-4 nädala pärast olen juba staadionil tagasi hüppamas, aga erinevaid arste nähes ja kuuldes sain aru, et päris nii kergelt ma ei pääse. Lõpuks kulus 8 nädalat aega kui sain uuesti sprintida. See oli kaks nädalat enne olümpiat. Suur tänu siinkohal Kristi Singile ja Risto Jamnesele, kes töötasid igapäevaselt mu sidemete ja lihaste kallal, et oleks võimalik olümpial üldse võistelda. 2 nädalaga suutsid nad mu valutava jala saada seisu, kus tänu tugevale teipimisele oli võimalik teivast hüpata ja võistluse ajal midagigi kõrgushüppes ja kaugushüppes ära teha.
 
Kogu olümpia oli minu jaoks väga karm võistlus kuna ükski lihas polnud jõudnud koormusega harjuda ja kahe päeva vahel oli mahti magada ainult 4 tundi. Teise päeva alguseks oli isegi valus kõndida, mis tähendab, et ainsaks eesmärgiks oli jõuda üle 1500m joone. Õnnestus!
Pärast olümpiat võtsin kuuks ajaks aja maha ja ravisin terveks kõik kohad, mis varem seganud olid. Sügisene ettevalmistus on kulgenud päris hästi. Hooaja alguselt miskit suurt ei oota, kuna just sain jagu kergemast külmetushaigusest ja aasta lõpus pidin 5 päeva treeningutest eemal olema tarkushammaste operatsiooni tõttu. Uue sisehooaja tähtsaim võistlus on ees märtsis, nii et aega on ja annan endast parima, et ka suveks jätkuks rohkem purakat.  Loodetavasti ka MM-iks Londonis, mis on alanud aasta üheks peamiseks eesmärgiks.
 
Head uut aastat!
Karl Robert Saluri