Olen õnnelik, nii õnnelik, nii õnnelik! Mul hakkas puhkus! Võiksin suruda varbad liiva või nurruda diivanil sooja fliisi sees, lugeda või hoopis ise kirjutada - kõike võin teha! Seega teen seda, mida tahan - elan kaasa meie omadele Londoni MMil. Lähen kohale, istun tribüüni kõige kaugemas sopis ja olen ikkagi õnnelik!
Suvi on olnud pööraselt kiire. Robi on juuni lõpust saadik Eestis. See on hea tunne, isegi kui me iga päev ninapidi koos ei ole. Kohanemine, Eestisse ja isegi koju sisseelamine võtab aega ja kui aega anda, siis saadki ühel päeval tagasi OMA poja. Ma ei oska öelda täpselt, mida see tähendab, oskan lihtsalt tunda ja tunnetada. Tunnetuse pealt tundub, et kõik on hästi.
Sa mõtled, et sa teed üle hulga aja postituse, võtad midagi kokku ja piilud väheke ettepoole. Alustad hommikul suure hurraga ja... siis saad hoopis lapselapse hoida.
Prioriteedid nihkuvad, uus fänn ja tulevane blogilugeja vajab kasvamisabi just nüüd.
Sellisele väikemehele ei suuda keegi ei öelda. Vähemalt meie peres mitte ja meie pere on ju suur. Jaanipäeva paiku olid kõik korraga kodus. See hetk tuli salvestada, sest liiga palju ja liiga sageli seda enam ette ei kipu tulema.
 |
| Vasakult: Siim Kaarel, Kata Maria, Karl Robert, Marta Helena ja Janne. Vankris magab väike Ruben. |
Olgu nüüd veel öeldud, et Londonil hoiame silma peal hetkel Eestist, järgmisel nädalal lendame kohale ja 10-võistluse päevadel istume juba otse staadionil. Kuidas Robil ettevalmistus läinud, kas hing hõiskab ja mida vaim lubab, sellest juba järgmises, sünnipäeva päeva postituses.
No comments:
Post a Comment