Sportlase ema pikaajalise vaikimise põhjused

Blogi, kuhu kuude kaupa ühtegi postitust ei lisata on mõttetu blogi. Miks ei ole lisatud, kas Robi on sporditegemisele joone alla tõmmanud ja sõudnud lõplikult naisteranda? Kas on ehk midagi uuemat hullemat põlve või puusa, küünarvarre või hüppeliigesega, tagareie või kubemelihasega?

Ei seda ega teist. Aga on midagi, mida veel aasta tagasi arvata poleks osanud – sportlase ema läks kooli. Idee sündis tegelikult möödunud talvel. Suvel sisseastumiste ajal kaalusin ja leidsin, et kui põhitöökohale on hobikorras võetud kohustus teha veidi ka teletööd, siis peaks ju jääma küll nii palju aega üle, et minna lisaks veel  ülikooli ja hea õnne või usina õppimise tulemusel omandada ehk lõpuks isegi magistrikraad, näiteks ANDRAGOOGIKAS.

Sügiseks rullisid vastuvõtjad mu ette punase vaiba sõnadega: hakka astuma. Seekord siis jälle ülikooli.

Nüüdseks on esimesed kuud õhinapõhist õppimist seljataga ja tuleb tunnistada, et olen rahul. Väljaarvatud see, et blogi jaoks tõesti ei ole aega jäänud, aga vahelduseks kulub ehk väike puhkus jälgijatelegi ära.

Õpihoos tudengid

„Mis see andragoogika on?“, on küsinud inimesed tänavalt? Ma ei tea või vähemalt enne õppima asumist väga hästi ei teadnud. Kohe kindlasti ei teadnud, mida sel erialal õpetatakse. Teadsin, et see tähendab täiskasvanu koolitust, aga keda sa siis koolitad, kui oled ennast ära koolitanud, küsisid võõrad ja tegelikult küsisin ise ka.

Kaalusin enne alustamist läbi kõik oma senised oskused, mis mind elus on aidanud: oskus kasvatada üksi inimeseks neli titte, oskus hakkama saada ajakirjanduse ja kommunikatsiooni vallas, mõned õnnestunud koogiteod, hakkamasaamine potipõllunduse, puude ladumise, moosikeetmise ja vahest veel nipet-näpetiga, aga kas see kõik on ikka piisav kellegi teise koolitamiseks? Võib-olla mitte, aga küllalt, et kooliuksest pea püsti sisse astuda.

Ja seda sammu ei ole ma seni veel kordagi kahetsenud. Isegi neil hetkil, kui tundsin, et tegelikult oleks viimane aeg blogisse talletada Robi kihlumine Ameerikas, või motikaga kukkumine ikka sel samal maal. Küll jõuab.

Robi ja Morgani kihlumine 30.09.2017

Hoopis olulisemad on olnud loengud ja koolitööd, mille pikkust võib ülikooli lõpus vist kilomeetritega mõõtma hakata. Miks ma sellest siia kirjutan? Aga sellepärast, et meil on olnud paar ainet, mille puhul olen mõelnud, et miks ma neid eraldi ainetena juba varem ei ole läbinud. Lihtsalt sellepärast, et need on nii huvitavad ja on aidanud mul aru saada, mis asi on üldse õppimine, mis on õpetamine ja mis on professionaalsus või kes on professionaal.

Nüüd tean, et neid huvitavaid aineid on võimalik võtta ka ühe kursuse või siis aine haaval. Soovitaksin sel juhul silmad kinni registreeruda ainele Täiskasvanute juhendamis ja nõustamisprotsessid. Silmad kinni sellepärast, et oleksin  hea meelega pannud ainele registreerumiseks ka viite, aga ma ei suutnud seda ülikooli lehelt üles leida. Mul on kahju. Info otsimist, vähemalt Tallinna Ülikooli lehelt ma kellelegi õpetama ei hakka.

Ema räägib

Muidu ma üldiselt ei põe enam sellepärast, mida ma üldse õpetama hakkaks või keda koolitama, sest olen  aru saanud, et täiskasvanu puhul polegi primaarne õpetamine, hoopis olulisem on õppimine. Järgneda sellele, mis huvi pakub, olla motiveeritud, tahta ja tuuseldada – kuniks elu!

Ma ei näe, et inimesed minu ümber õppida ei tahaks. Üsna paljud õpivad, aga üsna palju on ka neid, kes on väsinud, kes arvavad, et on vanad, kes ei usu enam, et ka nemad võiks, saaks ja suudaks kui vaid tahaks. Millise kivi alla on peidetud tahe, kuidas see üles leida ja koos tahtega edasi liikuda, just seda meile tutvustataksegi.

Kui teil on tööl personali- või koolitusosakonnas andragoogi ettevalmistusega töötaja (sinna nad reeglina satuvad), siis olete ehk osa saanud hästi korraldatud koolitustest, kogenud toetavat suhtumist ja sisukat motiveerimist. Kui mitte, siis võite oma juhtidele soovitada mõni selline palgata ja te näete, kuidas elu võib võtta isegi ühe asutuse sees hoopis teised tuurid.

Võib-olla on see mu soovunelm, aga olen kuulnud ja  lugenud, et selliseid inimesi mõnedes kollektiivides on ja selliste sarnaseks loodan isegi kasvada, aga enne vajan veel veidi aega uute teadmiste kogumiseks ning talletamiseks. Annan märku, kui olen uuteks väljakutseteks valmis ja pakkumistele avatud.

 

P.S. Küsisin teistelt tudengitelt nõu, kuidas leida õigeid aineid põnevateks õpiampsudeks ja sain veelkord kinnitust, et kaks pead on tulemuslikum. Otselink võimalikele ainetele on siin https://ois2.tlu.ee/tluois/uus_ois2.tud_leht  Andragoogika aineid leiad haridusteaduskonna alt.

Uurige-puurige ja tehke oma otsused. Kohtume Ülikoolis.